Virulentsus on viiruse tõvestusvõime, patogeensuse aste, mis näitab patogeeni võimet tungida peremeeslooma, põhjustada haigusi.Virulentsus on patogeensuse mõõt. Organismi patogeensus ehk võime põhjustada haigust on määratud virulentsusfaktoritega. Hinnatakse katseloomade peal (hiired). Atenueeritud viirus - tõvestamisvõime on nõrgestatud (nt kultuuri lahjendamisega). Kui tõsine haigus tekib, sõltub viiruse nakatamisvõimest ja peremeeslooma resistentsusest. Virulentsust saab hinnata, kui tõsised kahjustused tekkisid, kus tekkisid. Sõltub doosist, viiruse geneetikast, sisenemisest organismi, peremeesorganismi faktoritest. LD50 – letaalne doos – 50% loomadest surevad. nt: 5 virioni, keskmiselt attenueeritud viirus 5000 virioni, kõrgelt attenueeritud viirus 1mln virioni. ID50 infektsioosne doos – 50% loomadest tekib haigus. nt 2 virioni. Viirustel on koe ja peremeesspetsiifilisus – tropism
VHSi haigestumisega kaasneb massiline suremine, mis võib ulatuda kuni 80%ni. Haiguse läbipõdenud kalad omandavad immuunsuse ja teist korda ei haigestu. Haigus levib eelkõige otsese kontakti teel, aga ka vee, põhjamuda, tiigiinventari, eluskalaveokite ja selgrootute siirutajate vahendusel. VHSi viiruse võib kalamajandisse sisse tuua ka kala marjaga. Haiguse peiteperiood sõltub vee temperatuurist, viiruse virulentsusest ja kala organismi resistentsusest ning on tavaliselt 715 päeva. Vikerforellid haigestuvad nii magedas kui ka soolases vees.VHSi kõige tüüpilisemad kliinilised tunnused on naha tumenemine, punnsilmsus, kõhu ümbermõõdu suurenemine, päraku väljasopistumine, lõpuste aneemia, uimede lagunemine, närvisüsteemi kahjustusest tingitud liikumishäired (kala pöörlemine ümber oma pikitelje), söödast loobumine ja reaktiivsuse vähenemine.
diastolis, koronaarverevoolu ajal. Täiskasvanutel, eeskätt eakatel kellel veresooned on jäigastunud, jõuab peegeldunud rõhulaine ülenevasse aorti aga juba süstolis, põhjustades süstoolse vererõhu tõusu ja diastoolse vererõhu langust. See on nn kaudne patofüsilooogia mehhanism, isoleeritud süstoolse vererõhu tõusu korral. (Ainal 2007.) Diastoolne arteriaalne vererõhk - on madalaim rõhk, südame tsükli puhkefaasis. Diastoolne vererõhk oleneb perifeersete veresoonte resistentsusest ehk vastupanust. (Novak 2004, Novak 2006, Shelswell & Bentley 2007.) Isoleeritud kliiniline hüpertensioon ehk "valge kitli” fenomen – käsitletakse psühholoogilise reaktsioonina. Ärevusseisund, mis võib vererõhu väärtuseid suurendada kuni 30 mmHg. Esineb patsiente, kelle meditsiiniasutuses või meditsiinitöötaja poolt mõõdetud vererõhk viitab hüpertensioonile, samas kui kodustes tingimustes mõõdetud vererõhk on normaalne
20 °C temperatuuri juures. VHSi haigestumisega kaasneb massiline suremine, mis võib ulatuda kuni 80%ni. Haiguse läbipõdenud kalad omandavad immuunsuse ja teist korda ei haigestu. Haigus levib eelkõige otsese kontakti teel, aga ka vee, põhjamuda, tiigiinventari, eluskalaveokite ja selgrootute siirutajate vahendusel. VHSi viiruse võib kalamajandisse sisse tuua ka kala marjaga. Haiguse peiteperiood sõltub vee temperatuurist, viiruse virulentsusest ja kala organismi resistentsusest ning on tavaliselt 715 päeva. Vikerforellid haigestuvad nii magedas kui ka soolases vees.VHSi kõige tüüpilisemad kliinilised tunnused on naha tumenemine, punnsilmsus, kõhu ümbermõõdu suurenemine, päraku väljasopistumine, lõpuste aneemia, uimede lagunemine, närvisüsteemi kahjustusest tingitud liikumishäired (kala pöörlemine ümber oma pikitelje), söödast loobumine ja reaktiivsuse vähenemine. Lahangul leitakse verevalu
annaabi.ee 
