materjali töötlemisega, ent geneetiline siirdamise abil kombineeritakse väga kaugete liikide ning eluvormide geene. On võimalik kogunisti sisestada bakterilt pärit geene taimedele või siirdada organismi tehisgeene, mida seal varem ei esinenud. Looduses iseeneslikult sellised protsessid ei ole võimalikud. Geenmuundamise puhul on põllumajanduslikesse kultuuridesse sisestatud mingit kindlat tunnust kandev võõrgeen, mis sisaldab endas lisaks vajalikule omadusele ka antibiootikumile resistentset märgistusgeeni ja geeni talitlust reguleerivat DNA promootorit. Esimene geneetiliselt muundatud taim oli tubakas, mis teostati 1983.aastal. See sai võimalikuks tänu bakterile- agrobakterium. See bakter oli võimeline nakatama edukalt taimi, saates neisse väikesed DNA- aasad (Ti- plasmiidi), mis omakorda sokutavad end taimerakkude kromosoomidesse. Tuleb vaid plasmiididele lisada vajalikud geenid, see ollus taimelehele määrida ja uus taim kasvatada
ja ettevalmistusprintsiipidega seotud küsimused. Sellest ajast saati suhtutakse siinmail 4 muundatud taimedesse palju skeptilisemalt, kui USA-s. Alates 2004. aastast on GMO-de kasvatamine taas lubatud. [1] 1.3. Geneetiliselt muundatud põllukultuur Põllumajanduslikesse kultuuridesse on sisestatud mingit kindlat tunnust kandev võõrgeen, mis sisaldab endas lisaks vajalikule omadusele ka antibiootikumile resistentset märgistusgeeni ja geeni talitlust reguleerivat DNA promootorit. [6] Selle alusel on välja töötatud sordid, mis taluvad umbrohutõrjet ning mida on herbitsiididega kerge töödelda, kartmata kultuuri kahjustumist. On olemas ka kahjurite vastu immuunseid sorte, mis sünteesivad ise mullabakteritest mürki kahjurite hävitamiseks. Samuti üritatakse pidevalt luua haigustele, põuale ja mulla soolsuselt vastupidavaid kultuure
taimed on vastupidavamad kahjuritele ning külmale. Kõige enam on geneetiliselt muudetud sojauba, maisi, riisi, kartulit jne. Eestis on lubatud müüa GMO taimi, kuid põldudel ei kasva GMO taimi. Eesmärgid (näiteks): haigus- ja kahjurikindlus: putukad, viirused jne. resistentsus umbrohutõrjevahenditele (herbitsiididele) säilivusaeg toiteväärtus (vitamiinid, rasvhapped, jne.) Kuidas konstrueerida üht putukkahjuritele resistentset transgeenset taime? Transgeensete taimede tegemise puhul kasutatakse agro baktereid, mis viivad looduslikul teel ühe osa oma plasmiidsest DNA-st taimele. Seega saame agro bakteri geenid asendada meid huvitavate geenidega ja viia need taime rakku. Ja kasvatada sellest transgeenne taim. Bt-toksiini määrav geen on viidud taimesse. Võetakse cry geen bakterist, mis toodab putukspetsiifilist toksiini. See toksiin on putukatele kahjulik.
3. DNA Fingerprinting 4. Ühe nukleotiidi polümorfism (SNP) Kuidas PCR töötab: DNA koos amplifitseerimist vajava lõiguga ja kaks sünteetilist oligonukleotiidist praimerit, mis on komplementaarsed lõigu algustega. Denatureerime DNA kaksikahela üheahelaliseks kuumutades 94°C. Kiiresti jahutada DNA (37-65°C) ja liita praimerid soovitava lõigu otsa külge (komplementaarne otsa nukleotiidiga). Nüüd ahela süntees 70-75°C juures kasutades termo-resistentset DNA polümeraasi (nn. Taq polümeraas saadud Thermus aquaticus'elt). Sama protseduuri (denaturatsioon, liitmine ja ahela süntees) korrata 20-45 korda (s.o. 1 million kuni 35 trillionit koopiat). Jahutame 4°C ja säilitame paljundatud DNAd analüüsideks. Kaasaegne automatiseeritud sekveneerimine fluorestseeriva märgiga: 4 värviga märgitud nukleotiidid ühes tuubis ja foreesitakse ühel joonel polüakrüülamiid geelis või siis kapillarides, millistes on geel
Statsionaarses faasis oleva rakupopulatsiooni evolutsioneerumist on võimalik hinnata ka kolooniate morfoloogia alusel. Näiteks kultuur, mis oli LB tardsöötmele plaaditud kolooniate morfoloogia suhtes homogeenne esimesed 120 päeva, andis 3 erinevat tüüpi kolooniaid 150 päeva vanuselt, 4 tüüpi 180 ja 5 tüüpi 240 päeva vanuselt. Ühest inokulumist kasvatatud kultuuride GASP fenotüüp võib erineda. Näiteks lasti kuu aega evolutsioneeruda kahte algselt isogeenset streptomütsiini-resistentset kultuuri ja uuriti seejärel nende võimet konkureerida 1 kuu vanuse nalidiksiin-resistentse kultuuri rakkudega. Ainult ühe kultuuri rakud olid konkurentsivõimelised. See näitab, et erinevates populatsioonides tekkisid erinevad mutatsioonid, erinevate mutatsioonide tulemusena toimusid rakkudes erinevad füsioloogilised muutused ja rakukultuuride keskkond kujunes erinevaks. Sellest tulenevalt sattusid rakupopulatsioonid erineva selektsiooni alla ning eelise said erinevad mutandid.
annaabi.ee 
