pakkuda eelkõige kainet analüüsi ning vähem SMS-laene ja ostubuume. Kindlasti aitaks see inimestel praeguses olukorras paremini toime tulla. Ajakirjandus on juba aastaid olnud inimkonnale vajalik. Rahvas on saanud lugeda oma riigis ja mujal maailmas toimuvatest sündmustest. Seega on meedial üsna tugev mõju ühiskonna arengule, sest kõike, millest päevalehtedes kirjutatakse või telesaadetes räägitakse, enamasti ikka usutakse. Kui poleks reportereid, siis ei informeeriks rahvast keegi otsustest, mis Riigikogus on vastu võetud. Meedia töö pole vajalik ja kasulik mitte ainult riigi kodanikele, vaid ka valitsusorganitele. Tänu ajakirjandusele saavad riigiametnikud teada valijate suhtumis neisse ja nende otsustesse. Kahjuks on ajakirjanikud sageli elanike poolel ning kaitsevad nende huve, tuues päevavalgele valitsusliikmete alatud teod. Samas peavad jälle Riigikogu liikmed reportereid süüdlasteks selles, et rahvas neid ei usalda,
1. Iga valdkond, kus selliseid sündmusi võib juhtuda, peab olema lehes kaetud reporteriga, kellelon kohustus pidevalt ja järjekindlalt jälgida oma valdkonda, et sündmusi mitte maha magada. 2. Selline reporter peab omama palju taustateadmisi oma valdkonnast ning väga häid püsiallikaid, kes talle infot annavad. Aitab ennustada sündmusi ja tööd teha nendega. 3. Toimetuse juhid, kes planeerivad lehte, peavad pidevalt jälgima valdkonna reportereid, mis neil uudist on; mida on täna oodata. Ootamatud avalikud sündmused. Sellised sündmused on väga väikese toimumise tõenäosusega, kuid nende toimumist ei varja keegi. Siia kuuluvad tulekahjud, lennuõnnetused jne. Põhiprobleemiks on see, et ajaleht ei saa olla iga päev valmis suure sündmuse edastamiseks ja seega segab ajakirjanike elurutiini ja sunnib tegelema keerulisi-kiireid otsuseid. Abiks on
saatanlikud matused, kust puudusid vagatsevad labasused, orgiad, mis aitasid inimestel leida rahuldust seksist, hävitusrituaalid, mis võimaldasid Saatanakiriku liikmeil triumfeerida oma vaenlaste üle. Erilistest üritustest nagu ristimine, pulmad ja matused, mis olid pühendatud Saatanale, kirjutas press harukordselt palju, kuigi keegi polnud seda palunud. 1969. aastaks hakkasid ajalehed ja ajakirjanikud saatma üha rohkem oma reportereid satanismist kirjutama. Reportereid tuli üle Vaikse ookeani Tokyost ning üle Atlandi ookeani Pariisist. Foto, millel kujutati pooleldi leopardinahkadega kaetud alasti naist täitmas altari ülesannet, avaldati peaaegu kõigis päevalehtedes. See oli isegi Los Angeles Times'i esiküljel. Tänu ajakirjandusele levis uudis Saatanakiriku grottide liikumisest üle maailma, tõestades veel kord, et Saatan on elus ning väga paljude inimeste seas populaarne.
Lehtedest said tõelised masside teavitajad. Odav hind lubas tiraazidel kasvada ning sel moel kindlustasid lehed sõltumatuse ja populaarsuse, samuti majanduslikud tagatised. Siiski ei kujunenud suurema osa odavate rahvaväljaannete elukäik kuigi pikaks. Soti päritolu immigrant J. G. Bennett lõi 1835 esimese nüüdisaegse ajalehe (New York Herald) selles mõttes, et ta lõi uudistekogumise süsteemi: saatis välja reportereid kindla ülesandega kindlasse kohta, võttis tööle esimesed väliskorrespondendid ja oli hiljem agar telegraafi kasutaja. Ungari-juudi päritolu Pulitzer* oli mees, kes pääses Missouri osariigi senatisse, kajastas selle tegevust ja asus võitlema poliitilise korruptsiooni vastu algul kohalikul tasandil, seejärel üleriigiliselt. Üsna vaesena alustanud, kogus osav reporter kapitali ja ostis oksjonil ajalehe, mille ta selle konkurendiga kohe liitis ja töötajad vallandas.
annaabi.ee 
