Teatri vallas suleti küll rida väiksemaid provintsilavasid (Narvas, Võrus, Valgas, Kuressaares) ja Tallinnas jäi ,,Draamateater" 15 aastaks ainsaks eestikeelseks sõnateatriks. Samas lisandusid ,,Vene Draamateater" ja ,,Nukuteater", ning ,,Estonia" muudeti 1949. aastal puhtakujuliseks muusikateatriks. 7 1950.1970. Aastad Pärast Stalini surma 1953. aastal algas aeglane liberaliseerumine. Teatris laienes repertuaarivalik niihästi klassika kui kaasaegsete välisautorite ringis. Teatud piirides taastus lavastaja õigus isiklikule stiilile ja nägemusele. Läbi kogu järgneva perioodi täiustus üha ka vihjete ja ümberütlemiste kunst, mis niikuinii õitses argieluski. Püüeldi ehtsamat ja poeetilisemat realismi, mis oli ju olnud tuttavaks laadiks juba 1930. aastatest.Eesti teatris kehastasid neid otsinguid eeskätt tolle ajajärgu juhtivad lavastajad Voldemar Panso, kelle eestvõttel taastati 1957
Uuenduste ja erinevate moevoolude sissetung oli peaaegu võimatu, püüti säilitada vanu traditsioone. Kuid see ei tulnud kasuks. Esineti ESTO-del (eestlaste ülemaailmsed kokkutulekud). Piiravad tegurid: · Tegutsetakse harrastustruppides · Puudub korralik materiaalne baas · Publik piirdub peamiselt eestlaskonnaga · Vähe lavastajaid operetinäitlejaid oli palju läände läinud, kuid lavastajaid mitte · Konservatiivne repertuaarivalik piirab arengut elu on edasi läinud. Stockholmi Eesti Teater (SET) Tegutses 1954 1998. Üldiseks peetakse parimaks väliseesti trupiks. Juhtisid Lensi Römmer, Edmar Kuus, kes olid abielupaar. Römmer dramatiseeris ja lavastas. Enne sõda oli ta Töölisteatri näitleja olnud, kuid Stockholmis lavastajaid polnud, pidi ise hakkama lavastama. Mängiti eesti klassikat, väliseesti teoseid (Tammsaare ,,Karin ja Indrek", ,,Ristikivi ,,Õige
5.2. Muusika ja teater Arenesid edasi rahvuslik muusika ja teater. 1940. Tallinnas paistis silma andekas helilooja A. Kapp, Tartus H. Eller. Sümfoonilist muusikat esitasid ,,Estonia", ,,Vanemuine" ning 1930. aastatel Riigi Ringhäälingu ja ,,Estonia" ühendatud sümfooniaorkester. Eesti teatrite tegevus hoogustus 1920. aastate teisel poolel, mil Tallinnas, Tartus ja Pärnus alustasid tegevust töölisteatrid. Nende repertuaarivalik oli demokraatlikum, mängulaad realistlikum. Eesti tolle aja suurimad näitlejad L. Reiman, E. Villmer, P. Pinna, R. Bauman, A. Lauter, L. Hansen, jt. säilitasid demokraatliku hoiaku ega andnud järele kodanluse kunstimaitsele. 5.3. Trükisõna 13 Käsitleval perioodil kasvas tervikuna eestikeelne trükisõna. Ajavahemikus 1920-1940 ilmus aastas keskmiselt 1200 nimetust trükiseid, millest kolmandiku moodustasid ajutise tähtsusega pabertrükised
Eriliseks sündmuseks rahvusliku mentaliteedi uurimise ja õõnestamise vallas kujunes Kivirähki «Eesti matus» (2002), mida on mängitud suure menuga juba üle saja etenduse. Olgu lõpetuseks öeldud, et Eesti Draamateater on seda ikka meeles pidanud, et ta on muu hulgas eesti draama teater ning panustanud palju ka koostööle kirjanikega. Headeks näideteks on siin nii uute näidendite esimese/avaliku lugemise kui ka teatri oma näidendiraamatute sari. Teatriuuendused Repertuaarivalik peegeldab siiski ainult üht külge teatri ideoloogias. Draamateatrit on 20. sajandi teisel poolel peetud Eesti esindusteatriks, nii et see nimi on seotud teatud ootustega lavastuste kõrge kunstilise taseme ning traditsioonilembusega. Üldiselt on näitlejad-lavastajad püüdnud publikut mitte alt vedada. Kuid vaatamata oma esinduslikule renomeele on Eesti Draamateatris pea alati lubatud tegeleda ka alternatiivsete otsingute ja
annaabi.ee 
