,,Dekameroni" raamjutustuse tegelased on 7 neidu ja 3 noormeest, kes 10 päeva jooksul jutustavad iga päev kaaslastele ühe loo seega on kogumikus 100 novelli. Teemades leidub rohkesti sarnasust hiliskeskaja linnaproosaga: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetatavus, inimeste patud ja nõrkused. Lugeja ette ilmuvad kõik tollased ühiskonnakihid: ülikud, rüütlid, vaimulikud, kaupmehed-käsitöölised, lihtrahvas. Boccaccio ideaal on inimese kooskõla loodusega, ta on esimene renessansikirjanik, kes julgelt ja veendunult asub looduse poolele. Inimlikkus tähendab Boccacciole loomulikkust, seetõttu ei kõhkle ta ka armastuse kujutamisel erootilist kirge heaks kiitmast, kuigi see on nii tema kaasaegsetele kui ka hilisemate aegade lugejatele tihti siivutu tundunud. Ta näitab inimeste intiimelu enneolematu avameelsusega, olles vaba varasemast askeetlusest. _____________________________________________________________________________ _
imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ja jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abialurikkumisest. Kuigi võib tunduda, et tema vaateväli oli kitsam kui Dantel ja Petrarcal, andis Boccaccio omaaegsest Itaaliast sügavama läbilõike kui ükski teine renessansikirjanik. Puutumata ei jää ükski ühiskonnakiht (ülikud, rüütlid, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised, ametnikud, lihtrahvas). Inimlikkus tähendas Boccacciole loomulikkust looduspärasust. Ta naerab kunstlike ja aegunud keskaegsete elunormide üle. Abielu rikkuma paneb Boccaccio novellide tegelasi enamasti abielupoolte ebasobivus (sundabielud, n-ö majanduslikud abielud). Ta õigustab ka erootilist armastust ja seksuaalset kirge, kuigi see tema kaasajal ja hiljemgi paljudele siivutu tundus
imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ja jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abialurikkumisest. Kuigi võib tunduda, et tema vaateväli oli kitsam kui Dantel ja Petrarcal, andis Boccaccio omaaegsest Itaaliast sügavama läbilõike kui ükski teine renessansikirjanik. Puutumata ei jää ükski ühiskonnakiht (ülikud, rüütlid, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised, ametnikud, lihtrahvas). Inimlikkus tähendas Boccacciole loomulikkust – looduspärasust. Ta naerab kunstlike ja aegunud keskaegsete elunormide üle. Abielu rikkuma paneb Boccaccio novellide tegelasi enamasti abielupoolte ebasobivus (sundabielud, n-ö majanduslikud abielud). Ta õigustab ka erootilist
· Kirjutatud 1335. 1336. aastal, ning seda · Ükski novell ei puuduta otseselt peetakse esimeseks novelliks, mis on ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid kirjutatud proosa kujul. ega filosoofilisi teemasid. · Põhineb selle aja populaarsetel lugudel · Boccaccio andis omaaegsest Itaaliast Hispaania kuningapoja Florio ja sügavama läbilõike kui ükski teine Biancifiore vahel. renessansikirjanik. · Raamatu pealkiri tuleneb Florio · Puutumata ei jäänud ükski ühiskonnakiht pseudonüümist Filocolo. (ülikud, rüütlid, vaimulikud, kaupmehed, ,,Teseida" käsitöölised, ametnikud, lihtrahvas). · Kirjutatud 1340.-1341 aastal pika eepilise · Boccacio hülgas keskaegse õpetlikkuse ja luule kujul. moraliseeriva tooni. · 12 raamatut.
„Fiammetta“ – lühiromaan proosas. Naise hingeelu, monoloogiline vorm: esitab õnnetu armastuse loo kangelanna Fiammetta pihtimusena. Psühholoogilise proosaromaani algus Euroopas. Sõber Petrarcaga. Dekameron: avalehekülgedel katku kirjeldus. Kümmepäevak. 10 noort inimest jutustavad 10 päeval kaaslastele ühe loo, kokku 100 novelli. Peamiselt eraelulised seigad, kõik ühiskonnakihid. Piiritu usk loodusesse kui elu ülimasse väärtusesse. Esimene renessansikirjanik, kes julgelt ja veendunult astub looduse poolele. Näitab inimese intiimelu ennenägematu avameelsusega. Üks looduse ülimaid ande on mõistus. Kritiseerib kiriku rikutust, kuid mitte kirikut ennast. 9. Renessansi lüüriline luule (XV-XVI saj.: prantsuse „Plejaad“: Ronsard, Du Bellay (MKL, RA) William Shakespeare (Sonetid), jt. (MKL, RA) Prantsusmaal oli kõige eneseteadlikum luuleuuendus. 7 luuletajat võtsid
elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ja jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abialurikkumisest. Kuigi võib tunduda, et tema vaateväli oli kitsam kui Dantel ja Petrarcal, andis Boccaccio omaaegsest Itaaliast sügavama läbilõike kui ükski teine renessansikirjanik. Puutumata ei jää ükski ühiskonnakiht (ülikud, rüütlid, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised, ametnikud, lihtrahvas). Inimlikkus tähendas Boccacciole loomulikkust looduspärasust. Ta naerab kunstlike ja aegunud keskaegsete elunormide üle. Abielu rikkuma paneb Boccaccio novellide tegelasi enamasti abielupoolte ebasobivus (sundabielud, n-ö majanduslikud abielud). Ta õigustab ka erootilist armastust ja seksuaalset kirge, kuigi see tema kaasajal ja hiljemgi paljudele siivutu tundus
annaabi.ee 
