See oli pidulik sündmus, sellest teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming ja turniir. Sageli tehti seda mõne tähtpäeva puhul või suuremal usupühal. Sellest hetkest oli nooruk rüütlile lähemal, tohtis vestlusest osa võtta, pidi aga kõikide lossis viibivate daamide ja rüütlile suhtes 3 üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust. Nüüd hinnati relvakandjat lossitubades viisakuse, graatsilise ja kiire liikumise, osavuse, teravmeelsuse, armastusväärsuse, tantsu- ja lauluoskuse järgi. Väljaspool lossi aga ratsutamise, relvakäsitsemise, mehisuse, tugevuse ja vastupidavuse järgi. Relvakandjad pidid olema head hobustetundjad. Nad igaüks vastutasid rea peremehe hobuste eest, ravisid neid, õpetasid neile lahingrivi, harjutasid võitlusvõtetega ning samal ajal õpetasid ka nooremaid relvakandjaid ja paaže hobuste eest hoolt kandma
surmata. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: Lühike vars - mõõk, pistoda (võib öelda ka käepidemega relvad) Keskmine vars - kirves, vasar, nui : Varre pikkus kuni 1m. Pikk vars - Oda, Hellebard, Piik : Varre pikkus kuni 2 meetrit. Kaugrelvad jaotatakse ka kolmeks. Viskerelvad - Ling, Viskeoda Mehaanilised laskerelvad - Vibu, Amb Tulirelvad - Püssid, Suurtükid. Kirjeldatud relvade rohkus näitab selgelt, et rüütlil oli tõepoolest vaja relvakandjat. Et erinevad relvad olid kasulikumad erinevate kaitserüüde vastu, siis pidi rüütel tõenäoliselt relvi ka vahetama: korraga lahingus kanda kilpi, oda, mõõka (võib-olla isegi mitut erinevat), kirvest, nuia, jne. on võimatu või vähemasti väga ebamugav. Lahingus on aga väga oluline olla liikuv ja ilma üleliigsete asjadeta. Kaitserelvad keskajal Turvis 15. sajandiks oli välja arenenud plaatrüü ja sama sajandi alguses kujunes välja plaatvest, mis
Tihti olid need üle meetri kõrged, valmistatud nahaga kaetud puust ning nende taha oli võimalik kinnitada pulk ja see maha toetada, mis hoidis kilpi püsti. Siis oli sealt tagant hea vastast lasta ja rahulikult relva laadida.Kiivritest olid levinud mitmed erivormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts, bedienkaube ja kask. Kirjeldatud relvade rohkus näitab selgelt, et rüütlil oli tõepoolest vaja relvakandjat. Et erinevad relvad olid kasulikumad erinevate kaitserüüde vastu, siis pidi rüütel tõenäoliselt relvi ka vahetama: korraga lahingus kanda kilpi, oda, mõõka, kirvest, nuia, jne. See oli äärmiselt vajalik. Lahingus on aga väga oluline olla liikuv ja ilma üleliigsete asjadeta. 6 2.Sõjaline kultuur 2.1. Väljaõpe Rüütli relvastus, varustus ja samuti ka lahingupidamise viis nõudsid suurt füüsilist jõudu,
Rootsi jõudis 25.000 ja Saksamaale 42.000 eestlast . Sõja ajal oli Rootsi asunud ka 8000 eestirootslast ja nende eestlasist pereliiget . Kokku lahkus kodumaalt ja jõudis Läände 75.000 inimest. Saksa okupatsiooni ajal hukati Eestis 6600 EV kodanikku , sh.929 juuti ja 243 mustlast . 8.SÕDA PÄRAST LÕPPU Pärast sakslaste taandumist oli Eesti metsades varjul vähemalt 30.000 sõjameest , kes alustasid ulatuslikku partisanisõda .Veel 1949.a.võitles metsavendade vastu 27.650 N.Liidu relvakandjat . Alles 1949.a. massküüditamine (ära viidi 21.000 inimest ) murdis metsavendluse baasi ja 1956.a.Ungari ülestõusu nurjumine ( veel metsa jäänud 700 mehe ) moraalse vastupanujõu . Nõukogude andmeil "tehti kahjutuks"1953.aastani 20.351 metsavenda. Neist 1510 langes lahingus . Metsavennad tapsid samal ajal 1728 punaväelast , NKVDisti ja miilitsat . Kui arvestada , et 1947.a.novembrini andis ise alla 6600 metsavenda , on arv 30.000 metsavenda isegi tagasihoidlik .
annaabi.ee 
