vahel. Püha on religiooni olemuslik tunnus. Religioon on ühiskondlik institutsioon. Ei ole rahvast religioonita. Kõik teised institutsioonid on religioonist välja kasvanud ja eraldunud (esimesena kuningavõim, seejärel teised institutsioonid). Integratsiooniteooria religioon reob ühiskonna tervikuks, on positiivse mõjuga. Ka rahvuslus on teatavat liiki religioon. 19. sajandil oli teadlaste hulgas, intellektuaalide seas väga levinud religioonikriitiline suhtumine, religioonivaenulikkus. Durkheimi mõjul hakati religiooni nägema ka positiivse jõuna. Max Weber (1864-1920) üks religioonisotsioloogia rajajaid Durkheimi kõrval. Religioon sotsiaalse muutuse põhjustajana (,,Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim"), religiooni ja majanduse vahelised seosed. Uuris religiooni tähendusest lähtuvalt (nii, kuidas uuritavad ise usuvad) hoidus religiooni defineerimast. Suhe religiooni romantiline, nostalgiline, dekadentlik
paavst lükkas kontsiili jätkamise edasi teadmatusse aega. 3. 20. sajandi kirikuelu üldiseloomustus. Esimene ja Teine maailmasõda. Totalitaarsed reziimid ja kristlus. 20. sajandit on peetud kirikuloos riigi ja kiriku suhteks. Olulisimad impulsid, mis kirik saab, ei tulene enam kiriku sisemisest arengust, vaid riikide poliitikast. See on lihtsasti selgitatav, kuna 20. sajand oli väga hetlik vastandlikud ideoloogiad, kaks maailmasõda. 20, sajand oli ka väga religioonikriitiline sajand ning seda iseloomustab enim sekulariseerumine, mida ka kogu religiooniteadus tänapäeval uurib. Tugev ilmalikustumine ja kaks maailmasõda sundisid erinevad kirikud lõpuks laiemale koostööle, sündis oikumeeniline liikumine. Esimesele maailmasõjale eelnes üldiselt optimistlik elutunnetus, usuti rahvuslikesse ideaalidesse ja elati romantilistes sõjakujutlustes, kuna suurt sõda ei olnud enam mõnda aega olnud. Kirikut iseloomustavad rasked ajad terve 20. sajandi esimesel poolel
Tegi Pärsia sõdadele väga põhjaliku eelloo, rääkis kuidas see konflikt üldse tekkis. Ta jutustab ka suulisest pärimusest tulevaid lugusid arhailisest perioodist. Ta näitab ka kreeklaste müstika ja ennete värki. Ta kirjutas lähiajalugu ja esitas mitmeid allikad, lastes lugejal otsustada, kumba ta tahab uskuda. St ei tsenseerinud allikaid, kõik mis kuulis, pani kirja. Ajaloolane Thukydides. Pelopennose sõja ajalugu kirjutas. Ta kirjutas 5saj teisel poolel, kus oli väga religioonikriitiline aeg ja ratsionalistlik maailmavaade domineeris. St et kirjutus on hästi ratsionalistlik, kuskil pole jumalaid ja endeid. Mis ajaloos loeb, on jõuvahekord ja tugevam jääb peale. Suhtumine allikatesse- tema otsustas õige ja vale vahel ning kirjutas ainult tõde. Kõige ratsionaalsem antiikajaloolane ever. Xenophon. Suursugune, pm aristokraat., kasvas üle Pelopennose sõja ajal ja nooruses suhtes Sokratesega ja pidas end tema õpilaseks 401 läks palgasõdurina Pärsia kuninga teenistusse
vanded. · Reasonableness of Christianity ateistid on hullumeelsed, kes tuleks tsiviilühiskonnast välja heita. 3 sallivuse liiki: 1. ei ole nõus ja ei suhtle 2. ei ole nõus, suhtlen, aga aktsepteerin vastaspoole tundeid, veendumusi. Ei solva, ei naljata isikute üle (sellest räägib John Stuart Mill). 3. (Isikute, usuliste tunnete jms) solvamine pole enam probleem. Salman Rushdie, Theo van Gogh, Muhamedi karikatuurid, religioonikriitiline kunst Läänemaailmas (Monty Pythoni film "Briani elu", Da Vinci kood, Jeesus kui homoseksuaal jne). Epiloog John Locke'i teosele ja eessõna ususallivusele 21. sajandil Locke'i nägemus religiooni ja poliitika suhetest oli omast ajast ees, siis Läänemaailmas on kõik just selles suunas arenenud enam ei ole riigikirikut ega (otseses või kaudses mõttes) sunduslikku usku, kuid pole ka täiesti ilmalikku (olgu kommunistlikku või sekulaar-liberaalset) ühiskonda.
annaabi.ee 
