teoloogiat esindavad inimesed) teoreetilisel tasemel religiooni põhimõisted, komponendid kuidas religioonist on aru saadud erinevatel aegadel tutvumine ürgühiskonna ajalooga, religiooni tekkimine inimajaloos, ülevaade sellest, kuidas on maailma, inimesi, olemist ette kujutatud esiajal, enne ristiusustamist, loodusrahvad jne. Religiooni mõiste Religioon Ld k. religio kohusetruudus, ausameelsus/ usklikkus,vagadus, hardus/ usund, kultus religiones (pl) kombetalitused,riitused/ pühadus, vanne,vannetandev, tõotus/ püha ese religiose religo / religare (infinitiv siduma) siduma, kinni siduma, üles siduma, köitma,kinnitama. Side inimese ja kõrgema väe vahel (roomlaste kohaselt). Sidet looma, lepingut tegema Rooma tsiviilõiguse juured ideelises mõttes. religo / religiere tähelepanelik olema, hoolikalt jälgima, hoolima, side kõrgemate vägedega. Pontifex maximus ülempreestri tiitel. Sild inimese ja jumala vahel dux
religio on ladinakeelne sõna, mille etümoloogiat ei teata. Arvatakse, et see tuleneb verbist rligiare siduma (inimest jumalaga), teine teooria on sõna religere - tähele panema, hoolima (jumalast, jumalatest). Levinuim definitsioon pärineb CICEROlt: Religioon on inimese kohustus austada jumalaid. Kohustuse mõiste on roomlastele väga iseloomuliku väärtusmõistega. CICERO sõnul on religioon cultus (religio sünonüüm) deorum - jumalate austamine. Roomlased kasutasid sõna mitmuses religiones, sest igal jumalal oli oma religioon. Kuigi roomlased tegid vahet oma ja teiste religioonide vahel, arvasid nad, et kõik rahvad austavad samu jumalaid, lihtsalt eri nimede all: HERODOTOS Egiptuse, TACITUS germaani jumalaid. Religiosus (f. religiosa) religioosne, sõna, mida kasutati seoses mingite isikute ja paikadega, näiteks preestrite, keisrite, templitega. Roomlased kasutasid ka mõistet superstitio (ebausk). Tekstides kasutatakse seda
Maailma usundid Religio (ld k) tuleneb: 1. Religare siduma 2. Religere tähelep. olema/hoolima Cicero: ,,Religioon on inimese kohustus austada jumalaid." (traktaat ,,De natura deorum") Ta kasutab sõna ,,kultus", kuid tänapäeval on kultus vaid nimetus teatud toimingutele. Religiones (pl), kuna roomlastel oli palju jumalaid. Religiosus/religiosa religioosne (nii inimeste kui paikade kohta) Superstitio ebausk, kuid pole samatähenduslik Rooma tähendusele; kasutati mitmete kultuste kohta, mida nad ei tahtnud aktsepteerida (kuigi Rooma oli tolerantne) Kristlikud autorid kasutasid religio mõistet vaid kristluse kohta. Idololaatria mittekristlikud usundid (iidolite austamine; superstitio) 15.-16.saj hakkasid mõisted muutuma. Sekt (ld k secta) rühmitus
asimilado. Los conceptos de vidas pasadas y reencarnación eran extraños a su cosmología; sin embargo, sus recuerdos eran tan vívidos, las visiones, los sonidos y los olores tan claros, tan poderosa e inmediata la certeza de estar allí, que debía haber estado. La experiencia era tan abrumadora que ella no lo ponía en duda. Pero se preguntaba cómo conciliar eso con sus creencias y su educación. Durante esa semana, yo había repasado el libro de texto de un curso de religiones comparadas que había seguido en mi primer año en la Universidad de Columbia. Había, ciertamente, referencias a la reencarnación en el Antiguo y en el Nuevo Testamento. En el año 325 d. de C., el emperador romano Constantino el Grande, junto con Helena, su madre, había eliminado las referencias a la reencarnación contenidas en el Nuevo Testamento. El segundo Concilio de Constantinopla, reunido en el 553, confirmó ese acto y declaró herética la idea de la reencarnación
a. sai temast Rootsi õuehistoriograaf. 1688.a. nimetas Preisi kuurvürst Friedrich Wilhelm Pufendorfi oma õuehistoriograafiks ja salanõunikuks, kuid Rootsi kuningas ei vabastanud teda ametist. Pufendorf suri 1694.a. Berliinis. Teaduslik pärand Pufendorfi kirjanduslik pärand hõlmab nii õigus-, ajaloo- kui ka usuteaduslikke töid. Arvukates ajaloolistes töödes on ta käsitlenud Rootsi ja Saksa erinevate riikide ajalugu, eriti oma õuehistoriograafi teenistusperioodil. Teoses "De Habitu Religiones Christinae ad Vitam Civilem" toonitab ta poliitika ja religiooni lahutatust teineteisest. Raamatus "Jus fecile divinum sive de consensus et dissensu protestantium" tegi ta katse ühendada erinevatesse vooludesse killunenud protestante. Tema esimene (õigus)teaduslik teos oli 1660.a. ilmunud "Elementorum iurisprudentia universalis libri duo." Lisaks loomuõigusele on ta käsitlenud ka Saksa riigiõigust. Näiteks 1663.a. ilmunud "De obligatione erga patriam" või 1667.a
annaabi.ee 
