liikuda. Järelikult noo ei liigugi. 5. Sokrates ja sofistid. Sokrates(469-399 eKr) – teda huvitasid eetilised mitteteaduslikud probleemid. Ta ei arutlenud maailma olemuse üle, vaid teemal kuidas peaksid inimesed elama, et olla oma eluga rahul. Sokrates kritiseeris sofistide vaateid. Sofistid õpetasid, et kõik siin ilmas on suhteline – mis ühele hea, see teisele halb. Sellist seisukohta nimetatakse RELATIVISMIKS. 6. Platon: ideed, meeleline ja ideede maailm, koopamüüt. Platon (427-347 eKr) – tema arvates eksisteerib 2 maailma: Meeleline maailm Ideede maailm Tajumine meeltega Tajume mõistusega materiaalsed immateriaalne on pidevas muutumises ei muutu, on püsiv ja seetõttu
Foneemi kirjeldavad distinktiivtunnused. Praha koolkond käsitles opositsioone, millel on kaks tunnust (heliline-helitu jms). Selliseid opositsioone nimetatakse binaarseteks. Ameerika strukturalismi aluseks oli antropoloogiline lingvistika. Tegeldi põlisrahvaste keelte ja kultuuride uurimusega. B. L. Worf ja E. Sapir arvasid, et keeleerinevused tingivat mõtlemiserinevusi ja kaugemas ulatuses ka maailmavaadet. Sellist hüpoteesi nimetatakse Sapir-Worfi hüpoteesiks ehk keeleliseks relativismiks. Generatiivse grammatika rajaja on N. Chomsky. Gerneratiivne grammatika teeb vahet pädevuse ja esituse vahel. Paljud generativistid arvavad, et neist kahest on keeleteaduse uurimisobjekt üksnespädevus. Igal lausel on olemas süvastruktuur ja pindstruktuur. Esimene on universaalne, teine on eri keeltes erinev. Keeleomandamise universaalset mehhanismi nimetatakse universaalseks grammatikaks. Keelte tüpoloogiline liigitus selline liigitus, mis rühmitab keeli nende
püüdlemine selle poole. Armastus võib väljenduda tunnetes, mõtetes, hoiakutes ja käitumises ning põhineda näiteks vanemlikel instinktidel (ema armastus lapse vastu), harjumustel ja kasvatusel (kodumaa-armastus) või seksuaalsel külgetõmbel. 5 Moraali teoriad Arusaama, et moraal on suhteline, nimetatakse relativismiks (ld relativus 'suhteline'). Vastupidist seisukohta, et olemas ikkagi n-ö ainuõige moraal, nimetatakse absolutismiks (ld absolutus 'sõltumatu'). Nii ühe kui teise vaate korral tekib ikkagi juba mainitud küsimus: mis teeb käitumise moraalses mõttes positiivseks või negatiivseks? Filosoofia ajaloos on nimetatud teema üle arutlemine viinud kolme tüüpi teooriate tekkimisele. 1.4 Utilitarism Utilitarismi rajaja oli Inglise filosoof ja ühiskonnteoreetik Jeremy Bentham (1748-1832).
implikatsiooniks on (2) pluralism – sama asja kohta esitatavate erinevate väidete paljusus. Seisukohaga, mille kohaselt inimteadmine on perspektiivne ja kätkeb endas vaadete paljususe võimalust, on valdav osa inimestest arvatavasti nõus. Meie igapäevane kogemus kinnitab meile seda. Protagoras paistab aga oma argumenti üles ehitavat selliselt, et ta laseb paista, nagu tuleneks neist mitteproblemaatilistest seisukohtadest kas (3) subjektivismiks nimetatav positsioon või (4) relativismiks nimetatav positsioon. Subjektivism on epistemoloogiline positsiooni, mis peab tõeseks seda, kuidas asi paistab. Relativism on epistemoloogiline positsiooni, mille kohaselt igasuguse teadmise kehtivus on alati relatsioonis konkreetse subjekti perspektiiviga ja seetõttu kehtibki üksnes antud subjekti jaoks, välistades üldkehtiva teadmise võimalikkuse. Kuid kui positsioonid (1) ja (2) on mitteproblemaatilised, siis positsioonid (3) ja (4) on kritiseeritavad
annaabi.ee 
