saavad molekulid orienteeruda sisehõõrdejõudusid ületamata. Seega on dipoolpolarisatsiooni kaod 2. Mittemagnetmaterjalid (=1) : mingil vahepealsel temperatuuril suurimad. diamagneetikud, paramagneetikud ja antiferromagneetikud Dipoolpolarisatsiooni hinnatakse tavaliselt nn. 8. Kuidas sõltub metallide eritakistus relaksatsiooniajaga ehk ajaga mil dipoolsete temperatuurist? molekulide orienteerumine elektriväljas suureneb Temperatuuri tõustes metallide eritakistus või väheneb soojusvõnkumise tagajärjel e korda. suureneb Esineb peamiselt polaarsetes vedelikes ja gaasides
ehk valemi (7.8) põhjal mida suuremad on dissipatiivsed jõud süsteemis ja mida väiksem on võnkuva keha mass. Sumbuvusteguri pöördväärtust nimetatakse võnkumise relaksatsiooniajaks, 1 2m = = . (7.12) Relaksatsiooniaja füüsikaline tähendus selgub järgnevast arutluskäigust. Olgu võnkumise alghetkest möödas relaksatsiooniajaga võrdne aeg, s.t. t = . Siis valemi (7.11) põhjal on amplituudi väärtus A( ) = A exp( - ) . Asendades siia relaksatsiooniaja valemist (7.12), saame A A A( ) = . (7.13) e 2,72 4 Võnkumise relaksatsiooniajaks nimetatakse ajavahemikku, mille vältel võnkumise
mille tagajärjel dielektrikus eraldub soojus. Temperatuuril, millel viskoossus on väga suur, dipoolid ei suuda orienteeruda ja orienteerumisega seotud energiakaod puuduvad. Kõrgematel temperatuuridel on aga viskoossus vähenenud sedavõrd, et dipoolid saavad orienteeruda praktiliselt ilma sisehõõrdejõudusid ületamata. Ilmselt on mingil vahepealsel temperatuuril dipoolpolarisatsiooni kaod suurimad. Dipoolpolarisatsiooni hinnatakse tavaliselt nn. relaksatsiooniajaga, s.o ajaga, mille jooksul dipoolsete molekulide orienteeritus elektrivälja suunas väheneb soojusvõnkumiste tagajärjel e korda (s.t 2,7 korda). Dipoolne polarisatsioon esineb peamiselt dipoolsetes e. polaarsetes gaasides ja vedelikes. Esineb teda samuti orgaanilistes tahketes dielektrikutes. Kuna nende ainete molekulid on suuremõõtmelised ja molekulidevahelised jõud tugevad, siis terved molekulid elektriväljas tavaliselt pöörduda ei saa ja tahketes dielektrikutes toimub nn
ehk valemi (7.8) põhjal – mida suuremad on dissipatiivsed jõud süsteemis ja mida väiksem on võnkuva keha mass. Sumbuvusteguri pöördväärtust nimetatakse võnkumise relaksatsiooniajaks, 1 2m . (7.12) Relaksatsiooniaja füüsikaline tähendus selgub järgnevast arutluskäigust. Olgu võnkumise alghetkest möödas relaksatsiooniajaga võrdne aeg, s.t. t . Siis valemi (7.11) põhjal on amplituudi väärtus 2m t A( ) A exp A exp Ae 1 , 2 m millest järeldub A A A( ) . (7.13)
annaabi.ee 
