transpositsioon – ühe kindla struktuuri DNA lõik läheb ühest DNA molekulist teise. Esimesse võib alles jääda või lahkuda. Kui transposoonid paljunevad, toimub koht-spetsiifiline rekombinatsioon – DNA-d jääb sama palju. DNA struktuurid, mis on vajalikud konservatiivseks kohtspetsiifiliseks rekombinatsiooniks 86 osalevad järjestused: 1) 2 pööratud kordusjärjestust 2) krossingoveri piirkond, see, mis jääb pöördepunktide vahele Rekombinaas 1. Ser-rekombinaas – tekib vahehühend, kus valgu O on seotud DNA 5’ P-ga. 3’ ots on nüüd vaba OH rühmaga, sarnaselt teise ahelaga. (salmonella rekombinaas, Tn 3 rekombinaas, Hin rekombinaas). 1 rekombinatsioon = 4 rekombinaasi molekuli, vaja teha 4 katket. 2. Tyr-rekombinaas – tekin üheahelaline katke, korraga vaja 2 Tyr rekombinaasi molekuli. (Faag P1 Cre, E. coli, faag lambda integraas). Kahel pool krossingoveri piirkonda on rekombinaasi äratundmisjärjestused.
a. Transposoonide puhul jäävad DNA ahelasse augud, mille parandab DNA polümeraas 34. Mis on transposoom (transposome)? Rõngasstruktuur (Transposoon + transposaas). Transposaasid tekitavad silmuse ja lõikavad transposoomi välja 35. Kuidas saab konservatiivset kohaspetsiifilist rekombinatsioonis toimivat bakteriaalset ensüümi kasutada koespetsiifiliselt geenide väljalülitamiseks hiires? Lõikesaitide ees kasutatakse koespetsiifilist promootorit (rekombinaas ainult selles koes), mis on seotud konservatiivse kohaspetsiifilise rekombinatsiooni ensüümiga bakterites. Huvipakkuvas koes seega toodetakse ensüümi Cre rekombinaas, mis lõikab kohaspetsiifilistelt saitidelt ja nii saame geeni eemaldada. Kui rekombinaasi ekspresseeritakse ainult maksas, kustutatakse huvipakkuv geen ainult seal. Teistes kudedes aga geeni ei lõigata välja, kuna rekombinatsioonigeenile eelneb koespetsiifiline promootor. 5. RNA ja transkriptsioon
protsessingu kaudu. E aktiveerib transkriptsiooni aktivaatori spoIIID transkriptsiooni. SpoIIID omakorda aktiveerib E-sõltuva spoIVCB geeni transkriptsiooni, mis kodeerib K N-terminaalset segmenti. Samas operonis sisalduv geen spoIVCA kodeerib sait-spetsiifilist rekombinaasi. K C-terminaalne osa on kodeeritud spoIIIC geeni poolt, mis paikneb sigma faktori N-terminaalset poolt kodeerivast geenist 42 kb kaugusel. Sait- spetsiifiline rekombinaas katalüüsib nende 2 regiooni liitumist geeniks sigK. Rekombinatsiooni käigus deleteerub vahepealne 42 kb-pikkune DNA lõik. sigK kodeerib prekursorvalku, mis protsessitakse aktiivseks valguks. Seejärel aktiveeritakse K moduloni geenid, millest paljud on seotud spoori kesta sünteesiga. 35. Streptomütseetide ja müksokokkide diferentseerumise regulatsioon. Streptomyces'e sporulatsioon Perekonda Streptomyces kuuluvad bakterid kuuluvad aktinomütseetide gruppi. Need graampositiivsed mullas
sünteesitud valgu hulk rakus proportsionaalselt muutuda. Erinevate valkude funktsioonide uurimisel tuleb arvestada järgmiset asjaoludega: 28 1) Paljud valgud on multifunktsionaalsed; 2) Varusüsteemide (backup systems) olemasolu teatava funktsiooni täitmiseks. Multifunktsionaalsus: Samal valgul võib olla erinevaid ensümaatilisi aktiivsusi. Näiteks RecA valk on nii rekombinaas kui ka koproteaas. Sellest tulenevalt võivad mutatsioonid uuritavat valku kodeerivas geenis olla pleiotroopse efektiga ning muuta fenotüübi tõlgendamise raskeks. Varusüsteemide olemasolu: Rakule eluliselt tähtsa geeni duplitseerumise korral ei ole mutatsioonid geeni ühes koopias enam rakule letaalsed, kui temaga lähedases suguluses olevas geenis säilib esialgne funktsioon. Duplitseerumine on aluseks evolutsioneerumisele. Kahel valgul võib olla sama funktsioon, kuid