Sisuliselt tähendab see, et Tuglas täitis kodumaast sunnitud eemaloleku aja Euroopa kunsti ja kultuuri intensiivse tundmaõppimisega. Temataolisele optilist tunnetustüüpi kirjanikule ongi tähtis võimalikult palju oma silmaga näha. Sealjuures vaadata mitte korraks pilku üle libistades, vaid süvenedes, detaile kui ka tervikut vaimusilma salvestades. Maalide ja skulptuuride, muuseumide ja ehituskinsti saavutuste kirjeldused võtavad enda allu sadu lehekülgi Tuglase reisiraamatutes. Tuglase ristinimi pandi Võnnu kihelkonna kirikuraamatusse kirja kujul Wridebert. Oma varasemad tööd, sh esimesed raamatud "Hingemaa" (1906) ja "Kahekesi" (1908), avaldas ta Mihkelsoni nime all, mõne üksiku kooliaegse kirjatüki signeeris ta varjunimega Villem Tuglas. 1909. aastasr on Tuglas tema alaline kirjanikunimi ja 1923. aastast ühtlasi kodanikunimi. Ent veel mitut teistki nime on Friedebert Tuglas kandnud. Maapao aastad elas ta üle eesti ja soome sõprade dokumentidega
Liivimaa aadlimehest Timotheus von Bockist ("Keisri hull". 1978), 19. ja 20. sajandi vahetuse juuraprofessorist Friedrich von Martensist ("Professor Marcensi ärasõit", 1984) ja iseseisva Eesti eest võidelnud Jüri Viimsist ("Tabamatus", 1993). Autobiograafilised on "Wikmani poisid" (1988) ja "Mesmeri ring" (1995). Nagu Jaan Kross, kuigi teistsugust kirjanduslaadi viljeldes, aitas eestlaste rahvuslikku eneseteadvust turgutada fantastilisi visioone ehitanud Lennart Meri. Tema reisiraamatutes ("Virmaliste väraval", 1974; "Hõbevalge", 1976; Vahendiks said võrdlused ja satiir. Teerajajaks kujunes Stalini aja sümboolne kujutamine 567 Artur Alliksaare näidendis "Nimetu saar" (1966). Absurditeatri võimalusi kasutus eriti Paul- Eerik Rummo oma näidendis "Tuhkatriinumäng". Tartu Vanemuise teatris vapustas see "modernseks klassikaks" nimetatud tükk 1969. aastal oma seisukohavõttudega ja tõi üliõpilased tänavale protesteerima esietenduse arvatava ärakeelamise vastu
kirjutas luuletuse „Meri“. Vabastati pärast paari kuud. Samas sai ta aru, et kogu tema riigivastast tegevust ei teata ja ta võidakse pikemaks ajaks vangi panna. Seetõttu lahkus ta Eestist 1906. Elab Soomes, suvel Ahvenamaal, talvisel ajal Euroopas, nt Pariisis. Võimaluse korral ka mujal Euroopas. Samamoodi, nagu Vilde, näeb, loeb, ja külastab erinevaid etendusi, näituseid jms. Samas on ta elu lõpuni tundnud puudust süstemaatilisest kooliharidusest. Kirjeldusi kohtab tema reisiraamatutes. Välismaal olles ei saanud enne tagasi pöörduda kui 1917. Kümmekond korda külastas ta Eestit valedokumentidega. Käib ka nt Estonia avamisel, rahvarohkemates kohtades. Tema loomingus on palju salapära, müstifitseerimist, seda seostatakse tema enda tagaotsitava eluga. See ei takistanud tal Eesti kirjanduselust osavõtmist, tema teoseod ilmus ka Noor-Eesti albumites. Kui sai Eestisse tagasi, hakkas kirjanduselus hoogsalt kaasa lööma, oli keskne kuju
Oli sotsiaaldemokraat nagu Vildegi. Tuglas esines kõnedega rahvakogunemistel. Ta ka arreteeriti ja saadeti Patarei vanglasse. Seal ta sai kongi, millel oli vaade merele. Seetõttu ka teos ,,Meri". Lahkus Eestist 1906.a-l, kuna kartis vahele jääda teiste tempude pärast. Soomes Ahvenamaal suvel, talvel oli ta Euroopas Pariisis. Nagu ka Vilde: külastab igast kultuuriüritusi enesearendamine. Tundis puudust süstemaatilisest kooliharidusest (kirjeldused tema reisiraamatutes). Tuglase näol on tegemist rahutuga. Ta käis 10 korda valedokumentidega Eestis. Miks tema novellides salapära ja müstifitseerimist enda kogemustest. 1917.a-l Eestis püsivalt. Osaline Noor Eesti I albumis. Sai oma loomingut seega avaldada. Võimalus tagasi tulla, una temast oli kirjandusmaastikul saanud keskne kuju. Andis välja ajakirju. Tema mõte oli asutada Eesti Kirjanie Liit. Vanim järjepidevalt ilmunud ajakirjaks: Looming.
annaabi.ee 
