võttis. Aastatel 19121915 töötas Liina Reiman Pärnu Endlas Karl Jungholzi juhtimise all, kes andis talle juba suuremaid ja raskemaid osatäitmisi. Kohtus Pärnus oma tulevase abikaasa August Reimaniga. 1915 kutsus Jungholz Liina Reimani koos teistega Estoniasse, kus Jungholz ise asus näitejuhi ametikohale. Tallinnas tutvus Liina oma tulevase elukaaslase Raimund Kulliga, millele järgnes lahutus August Reimanist Raimund Kull oli Estonia peadirigent ja nende kooselu kestis mehe surmani 1942. aastal. Eesti esindusteater osutus algaja jaoks liialt nõudlikuks, nii et kaks aastat hiljem jättis Estonia seltsi eestseisus ta töölepingu pikendamata. 1917. aastal, pärast puhkusereisilt naasmist, haigestus Liina Reiman düsenteeriasse, Tema elu päästis elukaaslane Raimund Kull, kellel õnnestus raskel ajal, kus rohud olid otsas, siiski õnnega pooleks leida vajaliku ravimit.
Jakobsonist sai 1881 aastal Eesti Kirjameeste Seltsi president, mis sundis ka Hurda pooldajad lahkuma kirjameeste seltsist. 1881 algas venestus. Aleksander II tapeti terroristide poolt pommiga.Uueks keisriks sai Aleksander III, kes muutis valitsemissüsteemi rangemaks.1882 suri ootamatult Jakobson 41-aastaselt. Peale seda sai rahvuslik liikumine tugeva hoobi, sest Hurt oli ära läinud, Jakobson surnud ja Jannsen insuldis. 1890ndal kujunes Villem Reimanist uus Eesti rahvusliku liikumise juht. Venestamine - otseselt ei kaotatud ära balti erikorda, seda ainult korraldati ümber venestamise vaimuks. Määrati kaks uut kindralkuberneri - Liivimaale Zinovjev ja Eestimaale Sahhovskoi.Mõlemad olid äärmuslikud vene marurahvuslased.Ametlikus asjaajamises mindi üle lõplikult vene keelele. Maakonna tasandil seati sisse talurahvaasjade komissar. Iga kihelkonna peale oli 1 komissar. Ta ülesanne oli kontrollida vallavalitsuste tegevust
õpetajatega ja ta pidi mitmest koolist lahkuma. 1888 lõpetas ta Tallinna Gümnaasiumi. 1889-1892 õppis ta Tartu Ülikoolis õigusteadust. Viljandis oli ta olnud koolinoorte rahvusliku salaorganisatsiooni juht, gümnaasiumi lõpetas eksternina. Ülikoolis oli ta eesti korporatsiooni Fraternitas Viliensis austaja. 1891-1892 oli ta Eest Üliõpilas Seltsi esimees. Sel ajal tekkisid tal kontaktid Villem Reimaniga, kes oli rahvuslaste liider. Reimani ja Tõnissoni vahel oli hingesugulus ja Reimanist sai tema vaimne isa. Carl Robert Jakobsoni pooldajast muutus ta Hurda pooldajaks - tähtsamad olid üldpõhimõtted kui taktiks. 1892. aastal sai temast Hermanni juhitud Postimehe abitoimetaja. 1894. aastal juhtis ta V üldlaulupeo ettevalmistustöid, mille järel ta oli kaks aastat Venemaal kohtuametnik. 1896. aastal pandi rahad kokku ja osteti Hermannilt Postimees ära. Tõnisson sai peatoimetajaks. 28.11
" See on käsitlus saksa röövvallutusest, mis tegi lõpu eestlaste muistsele valguseajastule ja kehtestas uue, pimeduse ajajärgu. Sellest tekkis kujutelm "Seitsmesaja-aastasest orjatööst." Teadaolevalt esimesena kirjutas "Eesti keskajast" Villem Reiman. Ta hõlmab perioodi eestlaste asumisest Läänemere idakaldale kuni Jüriöö ülestõusu lõpuni 1345. aastal. Järgmine peatükk 1345-1561 käsitleb eelkõige saksa ordu võitlusi. Reimanist sai alguse traditsioon käsitleda 13. sajandi vallutust kui vabadusvõitlust. Käibele läks termin "Muistne Vabadusvõitlus." Eesti Wabariigis kinnistub Hans Kruusi "Eesti ajaloo" raamatus termin "Eesti keskaeg." Nõukogude perioodil käsitleti "Eesti keskaega" "feodalismi" perioodina, mida käsitleti poliitilise killustatuse ja klassivõitluse võtmes. Eesti taasiseseisvumisel ajaloo periodiseering taastus. Viimasel kümnekonnal aastal nähakse perioodi positiivses valguses.
annaabi.ee 
