Talu ümbritsev maa jagunes karja-, heina- ja põllumaaks, lisaks sellele kuulus talule ka mets. Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhendel üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, mille II aastatuhende algul seos maaharime arenguga lisandus rehealune. 17.sajandil on esimest korda mainitud kambreid, mis 19.sajandik olid olemas peaaegu kõigil rehemajadel. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. Rehetoal oli 3 ust- rehealusesse, kambrisse ja esiküljel õue viiv uks. Vahel viimane puudus ja rehetuppa käidi läbi rehealuse. Uksed tehti madalad, et soe kaotsi ei läheks. Lõuna-Eestis oli rehetoas suur raudkivist suitsuahi. Ahju ja seina vahele jäeti vahe, mis täideti liivaga, et ei oleks tuleohtu. Võis vahet ka mitte jätta. Ahju peal sai ka magada. Hiljem ehitati kambri soojendamiseks truup. Suits tuli pärast truubi lõõrides ringlemist reheahju tagasi. Kambrid said soojaks, kuid jäid
sajand Eestis. Õpitud ajaloost ja loetud raamatutest tean, Eestimaa taluelu kohta järgmist: Elukoha valikul oli oluline, et see asuks kõrgemal ja kuivemal kohal. Tähtsaim hoone rehielamu-ehitati esiküljega õue poole,suunaga lõunast põhja. Rehielamu koosneb kolmest põhiosast: rehetoast, sellest ühele poole jäävast rehealusest ning teisele poole jäävatest kambritest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga, et soojus välja ja loomad sisse ei pääseks. Nii rehetoal kui kambril olid palkseinad ning savi-, muld-, või kruusapõrandad. Kütmiseks oli suur ahi, kus tehti ka süüa. Seina ääres paiknesid voodid ja kõige puhtamas kohas laud. Järk järgult inimese elu paranes. Tänu korstnatele läks ruum valgemaks ja suitsuvabamaks, mis soodustas mitmeid uuendusi, näiteks akende tegemine.Toad läksid järjest puhtamaks ning tuli järjest rohke ka mööblit.Akendele riputati kardinad, lauale pandi linik,põrandale vaibad,
unkaauk, mille kaudu läks suits välja ja valgus ning õhk tulid sisse. Korstnaid hakati ehitama alles 19.sajandi keskel. Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (nn. paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli ka paeplaatidest. Taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. 19. sajandi hakati tähelepanu pöörama ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus
ka sauna ülesannet. Keskne ruum rehielamus oli küttekoldega rehetuba. See on aastaringselt elutuba, kuid sügisel rehepeksuajal kuivatati seal vilja ja peksti reht. Rehetuba oli keskmisel 30-40m 2 kõrgus valdavalt 3-3,5 m. Selline kõrgus oli vajalik vilja kuivatamiseks. Inimese pea kohal olid talad, millel lahtiselt liikuvad parred, millele kuivatamiseks aheti laugude (3-4 parre) kaupa viljavihud. Muul ajal neil magati ja hoiti küttepuid. Rehetoal oli harilikult kolm ust, üks viis rehealusesse, teine kambrisse ja kolmas, esiküljel olev, õue. Rehealuse- või kambripoolses taganurgas oli pae- või maakividest müüritud korstnata suitsuahi, mille peal oli soojusekogujana munakividest keris (vanemal ajal oli pealt lahtine, kuid 19.saj juba valdavalt kinni ehitatud). Kagu-Eestis ja saartel oli rehetoas sageli kerisahju asemel keriseta umbahi, kas täiesti massiivse laega või paari ahjusuu kohal avaneva tõmbelõõriga
annaabi.ee 
