Laeva eesmärgiks oli vedada rikkamat rahvast. Victoria Luise nägi välja rohkem erajahi moodi. Ta oli värvitud üleni valgeks, omades kahte masti ja kahte pikka kitsast korstnat. Ahtri kuju oli ümar, vöör aga terav. Laevas oli 120 kajutit, kõik esmaklassilised. Samuti oli laeval raamatukogu, spordisaal ja amatöör-fotograafidele mõeldud pimeruum. Jõuallikaks olid 4 aurumasinat, mis liigutasid seda kruiisilaeva kiirusega 15 sõlme ehk 28 km/h. Mahutavuseks aga oli 4409 registertonni. Victoria Luise läks oma esmareisile 05.01.1901 Hamburgist, peatudes Bologne`s, Plymouth`is ja viimaks jõudes Ameerikasse 17.jaanuaril. Tema lõpp aga saabus 16.detsembril 1906 kui laev sõitis Jamaical karile. Kapten tundis endas nii suurt süüd, et põgenes oma kajutisse ja tappis ennast lasuga. Peale sellist tragöödiat läks laev mahakandmisele (Wikipedia, Prinzessin). Joonis 1. Kruiisilaev Prinzessin Victoria Luise (Wikipedia, Prinzezzin)
Alused mereteede geograafiale pandi juba kauges minevikus, kui inimkonnal tekkis vajadus ja võimalus kasutada veeteid oma eluliste probleemide lahendamiseks. Mereteede geograafia kui teadusharu on eelkõige seotud ohutute laevadeteede uurimistega meredel ja ookeanidel, sadamatega, kaubavedudega, klimaatiliste tingimustega jms. Meretransport võtab tänapäeval enda alla enam kui 60% kogu maailma kaubaveost. Kokku on maailmas enam kui 80 tuhat laeva kogumahtuvusega üle 400 miljonit registertonni. Aastas veetakse nendel laevadel maailma eri paikadese laiali rohkem kui 3,5 miljardit tonni erinevat kaupa. Ilmselt hakkas muistne inimene veeteid, eelkõige jõgesid ja järvi, kasutama kohe peale algeliste tööriistade leiutamist. Arvatakse, et puudest kokkuseotud parvi ja ühepuulootsikuid hakati kasutama juba 40 tuhat aastat enne Kristust. Kalapüügiga tegeleti juba varem kuni 60 tuhat aastat enne Kristust. Seega on need tegevusalad ühed maailma vanimad. Maailmameri.
Portugalist Inglismaale veetavat veinitünni. Laeva mahtu mõõdeti tünnide arvuga, mida laev oma lastiruumi mahutada sai. Seega on jutt mahust mitte kaalust! Esimesed ametlikud laevade mõõdistamise eeskirjad kehtestati Suurbritannias 1694. Aastal, mille puhul ühikule ton kinnitati kindel maht. Oli ka teisi mõõdistamise süsteeme. 1845. aastal võeti kasutusele admiral D. Moorsomi poolt välja töötatud mõõdistamise süsteem. Selleks leiti ka mõõtühik – registertonn. Registertonni aluseks võeti sel ajal maailmas tegutsevate laevade lastiruumide summaarne maht kuupjalgades ja laevade summaarne kandevõime. Saadi 98,2 kuupjalga 1 tonni kandevõime kohta. Tulemus ümardati 100 kuupjalaks ja sellele anti nimetus – registertonn. . Seega: 1 registertonn = 100 kuupjalga = 2,83 m3 Praktikas kasutatil järgmisi näitajaid: BRT - kogumahutavus ehk brutomahutavus ehk brutotonnaaž. BRT mõõtühikuks on
Tegi seetõttu, et tegu oli erakordselt suure õnnetusega, muidu oleks ta olnud out of business. Kohtunik ja adv peab tegema matem tehinguid- laeva maht (saab täpse tonnaazhi teada dokumentist tonnage certificate ehk mõõdukiri, mille annab välja lipuriigi veeteede amet või mereadministratsioon, mingi klassifikatsiooniühing, kes seda laeva ja tema tehn seisundit jälgib ja sertifitseerib, EV Veeteede Amet ei ole selleks pädev). Estonia oli 15 500 registertonni, kui kahjud on jagatud 2 eri liiki- 1.isikukahju /surm või kehavigastus, piirmäär 2 x suurem kui 2.varaline kahju /see, mis ei kuulu surma või kehavigastuse hulka, see on 2 x väiksema suurusega. Kuni 501-3000 tonnini iga tonni eest 500 arvestusühikut juurde panna, nii arvutad konventsiooni kehtiva valemi alusel konkreetse laeva suuruse kohta vastutuse piirmäära mõlema kahjuliigi puhul. Konventsiooni lg 2 - kui lk 1 punktile a) ei piisa punktis nimetatud nõuete rahuldamiseks..../..
annaabi.ee 
