3) jumalik õigus ülim tarkus (sisaldub jumalasõnas, nt Moosese raamatute normistikus jt; jumalikku õiglast õigust tuleb alandlikult uskuda ja täita, mitte mõista ja seletada - viimane on patt); 4) inimlik ehk ilmalik õigus (lex humanis) (inimeste loodud õigus, mis peegeldab kahjuks ebatäielikult igavest, loomulikku ja jumalikku õigust, kuid peaks tões ja usus püüdlema nende võimalikult täieliku järgimise poole). Õiguspeegel Servus servorum dei (vms) Reformatsiooniajastul eeltoodud liigitus lihtsustub (nt hugenott Gentillet): 1) jumala seadused; 2) looduse seadused; 3) tsiviilseadused Keskaja õigus Kanooniline õigus Lokaalõigus Õpik - Ylikangas: ,,Miks õigus muutub?" Õiguse põhikoolkonnad on: 1. valgustusajastu loomuõigus - Selle koolkonna esindajad väidavad, et eksisteerib ajast ja ruumist sõltumatu õigus, mis rajaneb inimese loomusel ning positiveerub inimese mõistuse abil ja selle kaudu. 2. ajalooline koolkond 3. õiguspositivism 4
hea, õiglane ja mõistlik); 3) jumalik õigus (sisaldub jumalasõnas, nt Moosese raamatute normistikus, jumalikku õiglast õigust tuleb alandlikult uskuda ja täita, mitte mõista ja seletada. Viimane on patt.); 4) inimlik ja ilmalik õigus (inimeste loodud õigus, mis peegeldab kahjuks ebatäielikult igavest, loomulikku ja jumalikku õigust, kuid peaks tões ja usus püüdlema nende võimalikult täieliku järgimise poole); Reformatsiooniajastul see liigitus lihtsustub: 1) jumalaseadused 2) looduseseadused 3) tsiviilseadused Alates 14. Sajandist juurdub kindlalt positiivse õiguse mõiste, mis on seotud selge vastandamisega tollastes vaidlustes: loomuõigus < > ilmalik ehk kirjutatud õigus. Arusaamad arenesid renessansiajastul edasi selles suunas, et loomuõigus on igavene ja muutumatu õigus (nagu antiikajal), positiivne maise valitseja õigus. Loomuõigusel ei ole enam tegemist Jumalaga
28 3) jumalik õigus (sisaldub jumalasõnas, nt Moosese raamatute normistikus jt; jumalikku õiglast õigust tuleb alandlikult uskuda ja täita, mitte mõista ja seletada - viimane on patt); 4) inimlik ehk ilmalik õigus (inimeste loodud õigus, mis peegeldab kahjuks ebatäielikult igavest, loomulikku ja jumalikku õigust, kuid peaks tões ja usus püüdlema nende võimalikult täieliku järgimise poole). Reformatsiooniajastul eeltoodud liigitus lihtsustub (nt hugenott Gentillet): 1) jumala seadused; 2) looduse seadused; 3) tsiviilseadused. Seejuures alates XIV sajandist juurdub kindlalt positiivse õiguse mõiste, mis on seotud selge vastandumisega tollastes vaidlustes: loomuõigus (ius naturale) < > ilmalik ehk kirjutatud õigus (ius positivum). Arusaamad arenesid renessansiajastul edasi selles suunas, et loomuõigus on igavene ja
Algul oli kristlik suhtumine rikkusesse mõneti ebalev. Ideaalne kristlane oli see, kes jagas vara vaestele või andis kirikule (mis oli tollal ka keskne sotsiaalhooldeasutus). Liigkasuvõtmine oli kogu keskaja suur patt. Mitmed majandusajaloolased on seisukohal, et alles puhastustule võimaluse sissetoomine 13. sajandil pani ühiskonna ja majanduse liikuma kapitalismi suunas. Rikkusesse hakati positiivsemalt suhtuma alles reformatsiooniajastul, kui kalvinismis sündis teooria sellest, et Jumala tahtel on ühtede (valitute) saatuseks edu ja õndsus, teiste saatuseks aga alandus ja hukatus. Sealt, protestantlikust “predestinatsiooniõpetusest” on otsene sild hilisemasse sotsiaaldarvinismi ja “edukuse tehnoloogiasse”. 92 Max Weberi arvates ühendab protestantism (eriti kalvinism) katoliku usu kaks eraldunud poolt – ilmaliku ja püha – üheks tervikuks
annaabi.ee 
