Hea elu eetika küsimus: Kuidas peaks elama? Antiikfilosoofia jaoks 2 küsimust: "Kuidas me peaksime üksteise suhtes toimima?" ja "Kuidas oleks üksiku indiviidi seisukohalt parem elada? · Aristoteles: hea elu on vaimse tegevusega täidetud elu · Seneca: hea elu on vooruslik elu · Leibnitz: hea elu on oma võimete pidev täiendamine Mitte elu ise pole väärtuslik vaid ainult hea elu. See, mis loeb, on elu kvaliteet. Tänapäeval: Kaasaegsed edasiarendused hea elu käsitlusele on reflekteeritud subjektivism (informeeritud soovidele toetumine) ja objektivism (universaalsele inimloomusele toetumine) o Reflekteeritud subjektivism Inimese elu on siis hea, kui ta seda afektiivselt heaks kiidab. Soovid allutatakse kriitikale. Tähtis on inimese teadlikkus oma soovidest. Selle tunde põhjal, et me elame head elu, saab öelda, mis on hea elu. o Objektivism Teatud asjad on objektiivselt head, sõltumata sellest, mida inimesed ise mõtlevad.
" Sellest järeldub, et inimesi takistab õnne saavutamast ületamatu vastuolu lõputute soovide ja inimelu lõplikkuse vahel. Kanti kriitika hea elu käsitlustele: Objektivistliku käsitluse kriitika hea elu määratlus tuletatakse metafüüsilistest väidetest inimloomuse kohta, mida raske tõestada. Subjektivistliku käsitluse kriitika see, mis on kellegi jaoks hea, sõltub tema kalduvustest, eelistustest ja soovidest. Kaasaegsed edasiarendused hea elu käsitlusele Reflekteeritud subjektivism elu on hea, kui ta seda afektiivselt heaks kiidab. Soovid allutatakse kriitikale. Tähtis on inimese teadlikkus oma soovidest. Tunde põhjal, et me elame head elu, saab öelda, mis on hea elu. Allutab soovid kriitilisele refleksioonile. Kriitikale ei allutata mitte seda, mida inimene soovib, vaid kuidas ta seda soovib. Siin on tähtis, et meie soovid peavad lähtuma adekvaatsest ettekujutusest maailma ja soovija enda kohta.
saavutamast ületamatu vastuolu lõputute soovide ja inimelu lõplikkuse vahel. Kanti kriitika hea elu käsitlustele: ·Hea elu mõiste objektivistliku käsitluse kriitika: Hea elu määratlus tuletatakse metafüüsilistest väidetest inimloomuse kohta, mida on raske tõestada. ·Hea elu mõiste subjektivistliku käsitluse kriitika: See, mis on kellegi jaoks hea, sõltub tema kalduvustest, eelistustest ja soovidest. Kaasegsed edasiarendused hea elu käsitlusele : Reflekteeritud subjektivism - Inimese elu on siis hea, kui ta seda afektiivselt heaks kiidab. Soovid allutatakse kriitikale. Tähtis on inimese teadlikkus oma soovidest. Selle tunde põhjal, et me elame head elu, saab öelda, mis on hea elu. ·Allutab soovid kriitilisele refleksioonile. Kriitikale ei allutata mitte seda, mida inimene soovib, vaid kuidas ta seda soovib. ·Siin on tähtis see, et meie soovid peavad lähtuma adekvaatsest ettekujutusest maailma ja soovija enda kohta.
kirjeldada, aga vähem on osutatud tähelepanu sellele, et enesepeegelduslikkus jätkub järgmistelgi astmetel. Sinna ei pääse muidugi ikkagi muudmoodi ligi kui keele kaudu, vaadates, milline on kirjeldusi loova teksti ja kirjeldatava suhe. Kruusa "minas" ei tohiks nagu kahtlusi olla: seesama kordumatu keel ja kirjaviis ütleb lugejale kohe, et "nii kirjutab Kruusa", samuti on ilmne, et kõik raamatus reflekteeritud nägemised-tajumised koonduvad ühte kindlasse punkti, mida reaalsusefekti arvestades võiks siis ka tõlgendada punktiks "kus asub Kruusa". Kruusal on kogu aeg oluline kontakt lugejaga. Mõtleb sellele, et teks jõuaks lugejale pärale. Võib isevärki asju välja mõelda, aga kui keegi üldse enam ei loe, siis pole huvitav. Kruusa luules pole kirjavahemärke ega suuri algustähte. Klusiili õigekirjutust ignoreerib või teeb omamoodi, nt ,,tingimatta"
annaabi.ee 
