poolt arusse viiakse, nimetab autor aistmiseks. 4. Ideede teine allikas on vaimu tegevused. Ühelt poolt on vaatlus, mille objektideks on välised esemed ja asjad, teisalt on meie sisemine vaatlus, mille objektiks on meie teadvuse olekud. On loomulik, et tegelik aistingute läbi tunnetamine eristatakse sisemisest enesevaatlusest, mille abil me saame teadlikuks oma meele tegevusest näiteks aistingute süstematiseerimisel. Seda kutsub Locke refleksiooniks, sest ta pakub ainult neid ideid, mis vaim saab reflekteerides omaenda tegevusi iseenda sees. 5. Kogu materjali annavad mõistusele kas siis väliselt tajutavate objektide või meie oma meele sisemiste toimingute, mida me ise tajume, vaatlused. Need kaks on teadmiste allikaks ja nendest sünnivad kõik meie ideed, mis meil on või mis meil võivad olla. Ideede omamine rohkematest allikatest ei ole Locke jaoks võimalik. 6
· Kolmandaks sammuks on teadmiste ühine rakendamine, milleks tuleb terve organisatsiooni tasandil juurutada uusi protsesse, et vigu parandada ja neid edaspidi vältida. Töökogemus ja õppimine Kogemus on oluline õppimise eeldus. Õppimiseks muutub kogemus alles pärast seda, kui õppija seda märkab, analüüsib ja annab sellele tähenduse. Kogemusele tagasivaatamist ja tähenduse andmist nimetatakse refleksiooniks* Kui käsitleda töötajat organisatsioonis kui täiskasvanud õppijat, siis õppija analüüsib ja mõtestab oma tegevust ja õppimisest saab refleksiivne protsess. Refleksioon: Ld. Reflexus, - peegeldus, oma mõtiskluste ja elamuste analüüs; kahtluste ja kõhklustega täidetud mõtisklus) Võõrsõnade leksikon, lk 843 Tallinn. Kirjastus Valgus 2000) Refleksiooni abil suudab õppija kogemuses sisalduvat teadmist mõista ja seda edaspidi teadlikult rakendada.
erinevad toimingud [actings]; ja olles neist teadlikud ning vaadeldes neid iseenda sees, saab meie aru nendest sama aredad ideed nagu me saame kehadelt, mis mõjutavad meie meeli. See ideede allikas asub täielikult igas inimeses eneses, ja kuigi see ei ole meel, sest tal pole midagi pistmist väliste objektidega, on ta meelega väga sarnane ning teda võib piisava õigusega kutsuda seesmiseks meeleks. Et ma aga esimest kutsun aistimiseks, kutsun ma viimast REFLEKSIOONIKS [REFLECTION], sest ta pakub ainult neid ideid, mis vaim saab reflekteerides omaenda tegevusi iseenda sees. Ma tahaksin niisiis, et käesoleva arutluse järgnevas osas mõistetaks mind nii, et ma pean REFLEKSIOONI all silmas vaimu teadlikuks saamist [notice] omaenda tegevustest ja nende tegevuste laadist [manner], mille tõttu arus tekivad nende tegevuste ideed. Ma väidan, et need kaks, nimelt välised materiaalsed asjad kui
Descartes defineerib: "mõtlemise nimega nimetan ma kõike seda, mis meie kaasteadvalt ( conscientia) meis toimub." (Principia I, 9). Mõtlemine on üheltpoolt alati mõtlemine millestki, mõtlemisel on mingisugune objekt, sisu. Kuid mõteldes oleme me Descartesi järgi teiseltpoolt alati teadlikud ka sellest, et me mõtleme. Selles mõttes on mõtteakt lisaks enda objektile suunatud alati ka iseendale. Sellist tagasisuhet nimetatakse filosoofia keeles refleksiooniks. Kahtlust võiks nimetada siis refleksiivseks mõtlemiseks. Nii defineeritud mõtlemine kui suhestatus ühtaegu nii mõtlemise objekti kui ka subjektiga on seesama, mis teadvus (teadvus on teadlik olek meie psüühilistest aktidest). Seega kasutab Descartes antud juhul terminit "mõtlemine" samatähenduslikuna terminiga "teadvus". Nii võib öelda, et metoodilise kahtlusega on Descartes saavutanud seda, et ta võib täiesti tõsikindlalt või
annaabi.ee 
