kus mingit liiklusmärki leida võib. Ajas ja ruumis kindlaks tegemine on üks tähtsamaid referentsiaalsuse mehhanisme. Hier stehe ich. (Martin Luther - tõe viimane kriteerium.) Referentsiaalsus paigutab kõneleja aegruumi, mille keskpunkt on sama hetk ja see konkreetne inimene. - Seos öeldu ja kõneakti vahel. Räägitava seos sellega, kus viibib see, kes räägib, millal ta räägib ja kes ta on. Sellised asjad on võimalikud ainult nii, et neist räägitakse. Referentsiaalse semiootika probleem lähtub viimasest mehhanismist: 'mina, siin, praegu' näol on tegemist puuduva signifikaadiga (või on signifikaat moodustunud referendist) märkidega. Ch. Bally (jätkas mõnes mõttes Saussure'I tööd) järgi on igal ütlusel oma sisu ja maht. Maht on sõna kehtimise mõjusfäär. Sisu on see, mida selle kohta öeldakse. Keeles on maht Bally meelest ebamäärane ja üksnes potentsiaalne, sisu on aga kindel. Kõnes on maht kindel ning sisu ebamäärane
kus mingit liiklusmärki leida võib. Ajas ja ruumis kindlaks tegemine on üks tähtsamaid referentsiaalsuse mehhanisme. Hier stehe ich. (Martin Luther - tõe viimane kriteerium.) Referentsiaalsus paigutab kõneleja aegruumi, mille keskpunkt on sama hetk ja see konkreetne inimene. - Seos öeldu ja kõneakti vahel. Räägitava seos sellega, kus viibib see, kes räägib, millal ta räägib ja kes ta on. Sellised asjad on võimalikud ainult nii, et neist räägitakse. Referentsiaalse semiootika probleem lähtub viimasest mehhanismist: 'mina, siin, praegu' näol on tegemist puuduva signifikaadiga (või on signifikaat moodustunud referendist) märkidega. Ch. Bally (jätkas mõnes mõttes Saussure'I tööd) järgi on igal ütlusel oma sisu ja maht. Maht on sõna kehtimise mõjusfäär. Sisu on see, mida selle kohta öeldakse. Keeles on maht Bally meelest ebamäärane ja üksnes potentsiaalne, sisu on aga kindel. Kõnes on maht kindel ning sisu ebamäärane
Vahel metafoor lausa struktureerib ühtesid mõistealasid teiste terminites -- nt. sotsiaalsetel positsioonidel ei näi olevat mingit otsest sarnasust ruumivahekordadega, ometi on sotsiaalseist seisundeist otse võimatu kõnelda ilma ruumitermineid kasutamata: Mis nüüd mina, madal mees; kõrgelseisvad ametiisikud; ülemad seisused; ühiskondlik redel; valitsus kukkus eile; tippsportlane ~ -teadlane ~ -näitleja. Metonüümia on nimetava, referentsiaalse põhifunktsiooniga troop, mis toimib üheainsa mõisteala ja üheainsa kommunikatiivse stseeni (nn. skeemi) piires ja fokuseerib parima "sisendpunkti" räägitavasse. Tavatsetakse öelda, et metonüümia asendab mõisteid nende külgnevuse alusel (mõnes stseenis, skeemis): soni (= sonimütsi kandev inimene); song (= patsient, kel on song); tsello (= inimene, kes mängib orkestris tsellot); mustad (= neegrid); punane taga (= veri taga); sininina (=
2008). Kriitilise lingvistika arendasid välja inglise uurijad 30a tagasi. Teadusharu vundament on 1979 ilmunud 2 raamatut: „Keel ja kontroll“ ja „Keel kui ideoloogia“. Teooria mõtlesid välja Fowler, Hodge, Kress, Trew. Kriitiline lingvistika toetus keeleliste valikute ideele (Halliday „Sissejuhatus funktsionaalsesse lingvistikasse“). Tekstianalüüsis võeti kasutusele Halliday idee, et keel on polüfunktsionaalne ehk mitme ülesandega samaaegselt. Keelekasutus pole referentsiaalse tähendusega ehk üksnes infoandja, vaid tekst räägib autori suhtumisest, tekst on kellelegi adresseeritud – keelekasutuse interpersonaalne aspekt (keelekasutuses on alati 2 osapoolt). Suhtlus ei toimi tühjuses, vaid toimib sotsiaalses ja tegelikus kontekstis, mis tähendab alati ka kõiki teisi tekste, traditsioone jm, mis määravad suhtluse teket. Me paneme uue info kokku sellega, mida varem teadsime – keelekasutuse intertekstuaalne aspekt.
annaabi.ee 
