kaasaegsetest ajaviitekirjanduse autoritest peab ta kinni zanri klassikalistest normidest: teos põhineb toimepandud kuriteol, süüdlasena kõne alla tulevaid tegelasi peab olema alla kümne, kus juures tõeline süüdlane peab ilmuma tegevustikku juba raamatu alguses, mitte aga viimastel lehekülgedel, kus antakse lahendus. Detektiivi poolt avastatavad faktid peab autor teatama ka lugejale (detektiiv ei tohi saada telegramme, mida ta paljutähendava ilmega loeb ning kaminas põletab, reetmata lugejale nende sisu). Samuti pole klassikalises kriminaalromaanis lubatud esitada lahenduse suhtes ebaolulisi fakte (kui näiteks detektiiv leiab ohvri taskust rongipileti, siis peab sellel olema otsene seos sooritatud kuriteoga). Ja vaatamata lugeja pingutustele avastada roimar enne, kui selle paljastab autor, jääb võitjaks ikka Agatha Christie. Tema trikkide kollektsioon lugeja altvedamiseks näib olevat ammendamatu. Seejuures jääb lõpp alati loogiliseks ja
August KITZBERG 1. romaan “Kauka jumal” - Jaan KROSS 1. romaan “Doktor Karelli raske öö” - 2. “Taevakivi” - 3. novell “Pöördtoolitund” - J.V.Jannsen (papa Jannsen) sai sakslastelt raha saksameelsete ideedega ajalehe kirjutamise eest, poeg Eugen oli seetõttu isas pettunud, ebamoraalne. Lugu toimub ärkamisajal 19.s II pool, sisemonoloog - Eugen meenutab isa elu, otsib isa teole õigustusi ja põhjendusi, Kui kaugele võib minna, reetmata oma rahvast? Kas poliitilistest kaalutlustest lähtuva kompromissi kasu kaalub üles kõlbelise kahju, mis sellest sünnib? 4. romaan “Keisri hull” - LATIFA (pseudonüüm) 1. romaan “Röövitud nägu” - Elu Afganistanis Talibani võimu all pidevas hirmus noore neiu silmade läbi, lootus sellest pääseda. Harper LEE 1. romaan “Tappa laulurästast” - Rassism, lapse ja täiskasvanu maailmapiltide erinevus, lapse suutmatus mõista kurjust
jumalatega. Arvatakse, et vastuarmastuseta jäämine on häbistav. Ent suured hinged mõistavad, et tõeline armastus ei saa jääda vastamatuks. Tõeline armastus ületab vääritu objekti ja jääb pidama ning juurdlema igavikulise juurde, ja kui teda sellest lahutav kehv mask põrmuks pudeneb, siis ta ei kurvasta, vaid tunneb end sellevõrra mullast vabamana ning tajub seda kindlamini oma sõltumatust. Ometi ei või kõike seda peaaegu et öeldagi ilma seda suhet mingil moel reetmata. Sõpruse olemus on kõikehaaravus, täielik suuremeelsus ja usaldus. See ei tohi aimata ega alust anda nõrkusele. See kohtleb oma objekti kui jumalat et jumalustada mõlemad.16 15 "Astronoomid tahavad väga innukalt teada, kas Kuul on atmosfäär; mind huvitab ainult, et see oleks olemas igal inimesel. Olen siiski tähele pannud, et atmosfääri tekitamiseks on vaja kaht inimest. Ma tunnen inimesi, keda see ümbritsev pilv pidevalt saadab
Stiililiselt kestis edasi 1930. aastate laad, mis omandas lisaks esteetilisele ka poliitilise tähenduse. Siiski olid kunstnike mõtted ja meeleolud teistsugused kui varem, Eesti maa ja rahva saatus paistis masendavana, kui mitte lausa meeleheitlikuna. Teisalt olid katkenud 1940. aastal sidemed Läänemaailmaga ja Eesti jäi täielikult äralõigatuks demokraatlike maade kunsti arengust ligi paarikümneks aastaks. Kõige veenvamalt suutsid ajastu süngust väljendada maalilist ilu reetmata Johannes Greenberg, Elmar Kits ja Endel Kõks. Mõned kunstnikud keskendusid täätava eestlase kujutamisele, nagu nähes selles rahva püsimajäämise tagatist - Eerik Haamer, Johannes Võerahansu ja Richard Uutmaa. Joonis ..... Johannes Greenberg "Melanhoolia" ja Johannes Võerahansu "Külaeided vestlemas" 1941 Saksa okupatsiooni ajal oli õitsenga ka eesti graafikas. Mitmed Eduard Viiralti graafilised lehed
annaabi.ee 
