vallutada. Armastada suudaks vaid tõeliselt mehelik (sic!) hermafrodiit. ,,Piiririigis" on selleks jutustuse tinglik adressaat Angelo. Aga teda pole vist olemas. Õnnepalu on hilisemaga tõestanud, et suudab kütkestavat teksti kirjutada igal juhul ja eimillestki. ,,Piiririik" jääb tema saledasse vormi suletud kreedoks, mida loodame, et ikka ja jälle mõni tüdruk mõnes ikka ja jälle Euroopa poole kihutavas rongis ikka ja jälle loeb: ,,Ma reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere rohu magusalt purjutegeva mahla eest!"
kõige loomulikum aeg jääb kahe ja poole aasta kanti. Kui mõelda, et kolmeaastane lutisõltlasest laps pole just harv nähtus, siis tõepoolest, imemisrefleks ja ka imemisvajadus on sinnani säilinud. Meie kultuuris võib aga tihti kuulda, et üle pooleteise aasta imetada on lausa perversne. Ent see on juba mõne teise artikli teema. Enne lapse sündi mõtisklesin, et kui ma hakkan imetama, kas ma siis reedan sellega oma võrdõiguslikkuse põhimõtted. Feministid on ajaloos tõesti segaduses olnud ja mingil hetkel arvanud, et rinnaga toitmine on naiste eneseteadvusele kahjulik. Hiljem on seda arvamust muudetud. Probleem on pigem meestekeskses ühiskonnas. Naistena tegutseme siiski endiselt maskuliinses sotsiaalses ja majanduslikus maailmas, mis ootab, et meie kohanduksime süsteemiga ja mitte süsteem meiega. "Back to normal life" on justkui tegusate naiste deviis, kuigi
kulgeb tekst, mida noor andekas autor komponeerib kui oma ainsat meistriteost. Esimese proovimise võlu jääb sõnadele alatiseks külge. Lauseid lõigates immitseb mahla nagu värskest salatist. Õnnepalu on hilisemaga tõestanud, et suudab kütkestavat teksti kirjutada igal juhul ja eimillestki. ,,Piiririik" jääb tema saledasse vormi suletud kreedoks, mida loodame, et ikka ja jälle mõni tüdruk mõnes ikka ja jälle Euroopa poole kihutavas rongis ikka ja jälle loeb: ,,Ma reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere rohu magusalt purjutegeva mahla eest!"
sinna alles pärast teid.» «Kuidas nii?» 228 «Just praegu kehtestasin kõigi Tema Majesteedi sadamais olevate laevade kohta väljasõidu keelu ja ilma eriloata ei julge ükski neist ankrut hiivata.» D'Artagnan vaatas kohkunult meest, kes kasutas kuninga poolt temale usaldatud piiramatut võimu oma armastuse huvides. Buckingham luges noormehe mõtteid ta näoilmest ja naeratas. «Oo jaa,» ütles ta, «kuninganna Anna on minu tõeline kuninganna. Ainus sõna tema poolt, ja ma reedan oma maa, oma kuninga, oma jumala. Ta palus mind mitte saata La Rochelle'i protestantidele abi, mida olin lubanud, ja ma ei saatnud. Ma ei pidanud sõna, aga see on mulle ükskõik, ma täitsin ta soovi. Ütelge, kas mulle ei ole rikkalikult tasutud -- tasuks kuulekuse eest sain tema portree!» D'Artagnani hämmastas, missuguse hapra ja salajase niidi otsas võib mõnikord rippuda inimeste ja terve rahva elu. Ta oli sügavas mõttes, kui kullassepp sisse astus. See oli iirlane, üks oma ala
annaabi.ee 
