sel. Meistrivõistlustel võistles mees hästi, saavutades esimese koha 8026 punktiga Lanka ja Avilovi ees. Rein Aun oli enne olümpiat tugevalt spordipressi ees ning temalt oodati häid tulemusi. Tema rivaali Bendlini aga kimbutas reielihaste vigastus ja haige küünarliiges. Lõpuks oli aga Aun see, kes pärast häid sooritusi 100 meetri jooksus, kaugushüppes ja kuulitõukes lõpetas võistluse 400 meetri jooksuga, kui vähese soojenduse tõttu esimesest kurvist väljudes reielihase rebestas. Elu pärast olümpiat Spordist loobuda ja vabatahtlikult kõrvale astuda Rein Aun ei kavatsenud. Ta leidis, et on veel maid, kuhu jalg pole astunud, kuid ta avastas ka, et on jäänud vanaks, vähemalt sportlaskarjääri jaoks. Ta oli rõõmu tundnud NSV Liidu meistri tiitlist, Nõukogudemaa rekordist, kuid silme eest oli kadunud kindel siht veel tundmata rõõmude näol. Aun jäi NSV Liidu koondisesse ning harjutas madaldatud nõudmistega, ei pingutanud enam re-
Vigastus, mis lõpetas andeka korvpalluri karjääri Kui 1995. aasta suvel toimus Tallinnas kuni 22aastaste korvpalli EM-valikturniir ja Iisraelist saabus Eesti koondist aitama noor täht Martin Müürsepp, kerkis võõrustajate väärtuslikemaks mängijaks hoopis 20aastane ja 198 cm pikkune Kert Kesküla. 22,5 punkti keskmiselt mängus visanud Kesküla näis ootavat särav karjäär. Temast huvitusid Iisraeli klubid. 1996. aasta sügisel rebestas Baltika noor ääremängija aga esimest korda põlvesidemeid. Arstid eksisid diagnoosiga, Kesküla naasis paari nädala pärast väljakule ning vigastas sidemeid uuesti. Play-off'is tuli ta jälle väljakule ning tegi põlvele taas viga. Kesküla käis Soomes operatsioonil, kus sidemed kinnitati titaanist poltidega, kuid Eesti koondise tasemel mängumeest ei saanud temast enam kunagi. "Tegelikult lõpetas see vigastus mu korvpallurikarjääri," ütles Kesküla hiljuti intervjuus ajakirjale
Meistrivõistlustel võistles mees hästi, saavutades esimese koha 8026 punktiga Lanka ja Avilovi ees. Rein Aun oli enne olümpiat tugevalt spordipressi ees ning temalt oodati häid tulemusi. Tema rivaali Bendlini aga kimbutas reielihaste vigastus ja haige küünarliiges. Lõpuks oli aga Aun see, kes pärast häid sooritusi 100 meetri jooksus, kaugushüppes ja kuulitõukes lõpetas võistluse 400 meetri jooksuga, kui vähese soojenduse tõttu esimesest kurvist väljudes reielihase rebestas. Elu pärast olümpiat Spordist loobuda ja vabatahtlikult kõrvale astuda Rein Aun ei kavatsenud. Ta leidis, et on veel maid, kuhu jalg pole astunud, kuid ta avastas ka, et on jäänud vanaks, vähemalt sportlaskarjääri jaoks. Ta oli rõõmu tundnud NSV Liidu meistri tiitlist, Nõukogudemaa rekordist, kuid silme eest oli kadunud kindel siht veel tundmata rõõmude näol. Aun jäi NSV Liidu koondisesse ning harjutas madaldatud nõudmistega, ei pingutanud enam
Jannsen jäi töövõimetuks(1880. aastal). Hiljem (1882. aastal) haigestus Koidula vähktõppe. See haigus on esinenud paljudel Koidula ema sugulastel ja mõni aasta hiljem suri ka Lydia õde, Eugenie. Vähktõvest sai Koidula võitu Peterburi Punase Risti Haiglas. Uueks löögiks tema nõrgale tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri tal poeg Max. Sellele aga järgnes uus õnnetus, kui Koidula keldriluugist alla kukkudes üritab puupalgist kinni haarata ja samal ajal rebestas ta ära oma värskelt õmmeldud operatsioonihaava. 1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, tal olid seal ka lapsed kaasas. Ta lapsed elasid haigla ja mere lähedal, kus nad vahest ka suplemismõnusid nautida said. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus Kroonlinna tagasi heade lootustega, kui rinnavähi sündroomid hakkasid uuesti nähtavale tulema. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes peale tema surma hakkaks laste eest hoolitsema
Jannsen jäi töövõimetuks(1880. aastal). Hiljem (1882. aastal) haigestus Koidula vähktõppe. See haigus on esinenud paljudel Koidula ema sugulastel ja mõni aasta hiljem suri ka Lydia õde, Eugenie. Vähktõvest sai Koidula võitu Peterburi Punase Risti Haiglas. Uueks löögiks tema nõrgale tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri tal poeg Max. Sellele aga järgnes uus õnnetus, kui Koidula keldriluugist alla kukkudes üritab puupalgist kinni haarata ja samal ajal rebestas ta ära oma värskelt õmmeldud operatsioonihaava. 1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, tal olid seal ka lapsed kaasas. Ta lapsed elasid haigla ja mere lähedal, kus nad vahest ka suplemismõnusid nautida said. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus Kroonlinna tagasi heade lootustega, kui rinnavähi sündroomid hakkasid uuesti nähtavale tulema. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes peale tema surma hakkaks laste eest hoolitsema