Tema abi, võhik arst Hobotov, kes unistab Ragini ametikohast, levitab kuuldust, et Ragin on hulluks läinud ja saavutab lõpuks tema paigutamise palatisse. Ta püüab ka palatist pääseda, kuid valvur virutab talle rusikaga näkku.Järgmisel päeval suri ta ajurabandusse. Tsehhovi mõte,et elu koledusi ,,mitte teada" tähendab nendega leppida,aga leppida tähendab kaasa aidata.Tsehhov ei polemiseerunud Tolstoiga, vaid passiivsuse ja pessimismi meeleoludega,mis valdasid vene intelligentse reaktsiooniaastail. ,,Rõõm". Novell räägib sellest,kuidas Mitja Kuldarov oli saanud ajalehte.Tema rõõm seisneb selles, et kuna ajalehtedes kirjutatakse tavaliselt kuulsatest inimestest,vähemalt tema arvates.Oli nüüd seal juttu temast.Mees oli ääretult õnnelik , kuna oli veendunud,et nüüd saab kogu maailm teada tema olemasolust. Tegelikult aga rõõmustamiseks põhjust polnud, kuna mees polnud saavutanud midagi kiiduväärset.Vähemalt
mitte, mõtted elavad edasi ja neil on suur tulevik! Meie valime jälle uued mehed, valime niikaua, kui viimaks mõte võidab.'' Ning veel enam, samal ajal julges ta arvustada tollal kehtinud sõjaseadust, kirjutades: ''Sõjaseadus rõhub kui lasu kõigi meie rahva avalikkude ettevõminste kui ka sisemise elu pääl. Rahva edenemine kipub vägisi kängu jääma.'' Demokraatliku mõtte ja sotsialistliku õpetuse levitamine neil reaktsiooniaastail ei olnud kerge, kuid Vilms leidis väljapääsuteid. Vilms kõneles, töölised istusid kabelaudade taga või jälle käisid tema pool saksa keele tunnis, kõigil ees saksakeelsed raamatud, kuid Vilms kõneles saksa keele asemel hoopis tsaarivõimukukutamisest. Üks naiskaasnoor, kes käinud vaid korra sellisel koosolekul, ütleb, et tekkinud hirmuvärinad, kui Vilms kõnelenud Eesti töötava rahva võõraste võimumeeste alt vabastamisest, tsaari troonilt tõukamisest ja revolutsioonist.
Seoses sõjaseisukorra väljakuulutamisega muutus olukord kardinaalselt. Paljud eestlasest ühiskonnategelased varjusid või läksid maapakku, paljud arreteeriti. Ka mitmed Tallinna linnavolikogu liikmed, nende hulgas ka Jaan Poska, istusid lühemat aega Toompea vanglas. 1906. aastal omandasid riigiduuma valimised ühiskondlikus võitluses kaaluka koha. Ka poskale tehti ettepanek duumasse kandideerida, kuid ta keeldus ja lükkas tagasi ka pakkumise asuda Tallinna linnapea kohale. Reaktsiooniaastail eemaldus ta ühiskondlikust tegevusest täiesti ja tegeles intensiivselt advokaadipraksisega. Väga populaarse juristina kogunes tööpakkumisi rohkem, kui ta suutis vastu võtta. 1913. aastal, alles 7 aastat hiljem, ühiskondliku tõusu perioodil õnnestus mõningatel sõpradel, kaasaarvatud abikaasa Constance, aktiivse abiga Jaan Poska taas ühiskondlikku ja avalikku ellu tagasi tõmmata. Seekord nõustus ta isegi Tallinna linnapeaks kandideerima ning 27. aprillil ta selleks valitigi
1837-1841 Lermotovi luule saavutas neil aastail täisküpsuse, aga ta kirjutas tunduvalt vähem. Umbes 80 luuletust. Kui Lermotov oli oma varjases romantilises lüürikas püüdnud väljendada eeskätt neid tundeid ja mõtteid, mis moodustasid kordumatu isikupära ning tõstsid ta teiste hulgast esile, siis nüüd keskendus ta oma põlvkonna lüürilisele kujundamisele. ,,Mõtisklus" (1838). Selles luuletuses kujutab Lermontov ,,tarbetute inimeste" põlvkonda, reaktsiooniaastail üles kasvanud, kahtlustest märitud, isa tegudesse usu kaotanud . Romantiline kangelane on võitleja, kogu tema elu on sööst tegutsemisse, ta on tahtevabaduse kehastus. Ta järgib kurbusega kõrvalt, kuuludes samal ajal sellesse ka ise. ,,Kodumaa"-Vahest kõige täiuslikum kehastus rahvuslikkuse idee selles luuletuses.Lermontov teeb tervat vahet oma isamaaarmastuse ja ametliku kroonupatriotismi vahel. Pilt kurvast kodumaast,
annaabi.ee 
