võimalised teisi uraani tuumi lõhustama, tekitades niimoodi ahelreaktsiooni, mis ongi tuumaenergia tootmise aluseks. Esimene tuumareaktor ehitati Ameerikasse Chicagosse ja selle nimi oli ,,Chicago Pile-1." Reaktor oli varustatud neutroneid neelava kaadiumiga kaetud kontrollvarrastega, kuid otsest jahutussüsteemi sellel polnud, aga tuumaohutuse peale oli siiski mõeldud. Selleks oli ametis ,,kirvemees," et raiuda läbi köis, mis hoidis reaktori kohal kaadmiumist avariivardaid. Reaktoril olid ka avarii jaoks automaatvardad, aga selle aja tehnika peale ei saanud alati kindel olla ja sellepärast pidigi ,,kirvemees" reaktoril ise silma peal hoidma. Lisaks oli reaktori läheduses kolmeliikmeline vedelikukontrolli meeskond, kelle ülesandeks oli juhtvarraste tõsise rikke korral valada kogu seadeldis kaadmiumsoola lahusega üle. Tuumareaktor käivitati esimest korda 2. detsembril 1942. aastal, mil reaktor töötas 28 minutit ja andis paarisaja vatist võimsust
Reaktor parandati ära mõne kuuga. Juhtumi tegelikku ulatust hoiti salajas mitmeid aastaid, olgugi, et reaktorit parandanud töölised said ülemäära kiiritada. 5. ja 6. reaktori ehitust jätkati sellest õnnetusest hoolimata. Aasta 1986 26.-l aprillil leidis jaama 4. energiaplokis aset Tsernobõli katastroof. Reaktor kannatas tugevate kõrvamõjude all, mis tõi kaasa aurude plahvatuse. Plahvatus rebis reaktoril "kaane" pealt, sellega kaasnes suures koguses radioaktiivse aine paiskumist õhku, mis segunes omakorda kuuma grafiidiga (tegemist oli siis mitmeotstarbelise kaitsekuplita grafiitreaktoriga). Radioaktiivsete ainete segunemine grafiidiga suurendas radioaktiivsuse mõju ning lõpuks sulatas enamuse kütusest, mis oli reaktoris. Aktiivseid toormaterjale ei hoitud üheski erilises hoiukambris ning õhk kandis radioaktiivseid osi tuule kaudu edasi. 4. reaktor peale põlengut
reaktori võimsust kasvatama, tõstes osa reaktori kontrollvardaid käsitsijuhtimisega reaktorist välja. Ø Kell 1:05 öösel lülitasid operaatorid katse jätkamiseks sisse täiendavad veepumbad ning suurendasid vee voolu reaktoris rohkem kui ohutusnõuded lubavad. Ø Veevool ületas ohutuspiiri kell 1:19 öösel ja kuna ka vesi neelab neutroneid, siis reaktori võimsus kahanes veelgi. Ø Katastroofijärgsete mudelarvutuste ja katsetega selgus, et reaktoril oli sellel võimsustasemel väga kõrge positiivne veeaurureaktiivsus. Saatuslik eksperiment Ø Kell 1:23:04 alustasid reaktori operaatorid plaanitud eksperimenti. Ø Reaktori ebastabiilset olekut juhtpaneelilt ei märgatud ja tundub, et keegi reaktorirühmast ei olnud ohust teadlik. Ø Reaktori võimsuse kasvades hakkasid Xe135 isotoobid põlema kiiremini kui I135 isotoobid lagunesid, mis omakorda suurendas reaktori võimsust. Ø
Sellele reageeris võimsuse automaatregulaator ja viis reaktorist täiendavalt kontrollvardaid välja. See tekitas eriti ohtliku olukorra: enamus kontrollvarrastest eemaldati ja ainus, mis kontrollis reaktsiooni, olid reaktsiooni käigus tekkivad Xe-135 isotoobid. Reaktori reaktiivsuse varu hinnang osutus valeks, sest operaatorid ei teadnud, et RBMK reaktori veeauru-reaktiivsus on reaktori väikesel võimsusel nii suur, kui see oli. Katastroofijärgsete mudelarvutuste ja katsetega selgus, et reaktoril oli sellel võimsustasemel väga kõrge positiivne veeauru-reaktiivsus. Saatuslik eksperiment Kell 1:23:04 alustasid reaktori operaatorid plaanitud eksperimenti. Reaktori ebastabiilset olekut juhtpaneelilt ei märgatud ja tundub, et keegi reaktori-rühmast ei olnud ohust teadlik. Turbiine käitav aur lülitati välja ja käivitati veepumpade diiselgeneraatorid, mis saavutasid vajaliku pöörlemiskiiruse kell 1:23:43. Turbiinide
Keevveereaktor BWR Maailmas töötab üle 90 keevveereaktori võimsustega kuni 1300 MWe ja see on levikult teine reaktoritüüp. Töötavad USA-s, Jaapanis, Rootsis. Erinevalt PWR-st on selles reaktoris ainult üks madalama ~ 75 at veerõhuga jahutuskontuur. Sellisel rõhul keeb vesi ~ 285 °C juures juba reaktorisüdamikus ja südamiku ülaosas on 12-15 % kogu veest auru kujul. Sellise reaktori kasutegur väiksem kui PWR reaktoril. Surveraskeveereaktor PHWR või CANDU Madalal temperatuuril ja rõhul aeglusti paikneb suures kalandriks nimetatavas paagis, mida läbistab mitusada horisontaalset survetoru. Aeglusti rasket vett jahutatakse eraldi soojusvaheti abil,
täiskiiruse saavutasid, oli neil 40 sekundiline viivitus, reaktorit kasutati, et üles keerata reaktori turbiini generaator. Saavutanud täiskiiruse, turbiin ühendaks end reaktorist lahti, ning siis lubaks keerelda omaenda pöörde impulsi järgi. Testi eesmärk oli uurida, kas turbiinid(välja lülitatud reziimil) suudavad pumbad tööle panna kuni generaatorid tööle hakkavad. Test õnnestus eelnevalt teisel reaktoril, kuid negatiivsete tulemustega - turbiinid ei genereerinud piisavalt vajalikku jõudu, kuid kui teistele turbiinidele oli tehtud arendus, oli vaja uusi teste teha. Kell 1:23:04 algas eksperiment. Reaktori ebastabiilset olekut ei olnud juhtpaneelilt mingit moodi märgata ning ei tundunud, et keegi reaktori-rühmast olnuks ohust teadlik. Turbiinides vajalik aur lülitati välja ning impulss, mis oli turbiinigeneraatorites, mida juhtisid veepumbad, viis selleni, et
Maailmas töötab üle 90 keevveereaktori võimsustega kuni 1300 MWe ja see on levikult teine reaktoritüüp USA-s, Jaapanis, Rootsis. Erinevalt PWR-st on selles reaktoris ainult üks madalama ~ 75 at veerõhuga jahutuskontuur. Sellisel rõhul keeb vesi ~ 285 °C juures juba reaktorisüdamikus ja südamiku ülaosas on 12-15 % kogu veest auru kujul. Aurus on neutronite aeglustumine oluliselt nõrgem kui vees. Kokkuvõttes on sellise reaktori kasutegur väiksem kui PWR reaktoril. Reaktorianuma ülaosas tekkinud aur läbib auruseparaatorid ja juhitakse sealt otse turbiini. Turbiinist jõuab aur kondensaatorisse, kus muundub veeks, jahtub ja vesi pumbatakse tagasi reaktorianumasse. Tuumkütusena kasutatakse 235U suhtes rikastatud uraanoksiidi olenevalt reaktori võimsusest kuni 750 vertikaalses kütusekomplektis (igaühes 90-100 varrast). Korraga on reaktoris kuni 140 tonni tuumkütust. Juhtvardad viiakse südamikku reaktorianuma alt. Lisaks kasutatakse
annaabi.ee 
