tündrit vilja. Esmakordne katku mainimine on samuti seotud võõrvallutajate sissetungiga. Ka Põhjasõda tõi külakostiks katkupisikuid kui maa oli vaevalt toibunud eelnenud näljahädast ja surmadest. Võimud ei pööranud erilist tähelepanu uue katkupuhangu ohule, vaid nägid vaenlast ainult Vene vägedes. Kahjuks. Teoses on üles loetletud ja värvikalt kirjeldatud üle kümnekonna haiguse koos tagajärgedega; enam kui 5 sorti ravijaid, peale nende Tallinna ametlike meedikute rivaalid: nurgaarstid ; kõiksuguste erialade rändarstid. Neile on pühendatud eraldi peatükk. Loomulikult olid tohterdajad valdavalt mitteeestlased. Samuti on kirjeldatud esimesi hoolekandeasutusi (kloostrid, seegid, pidalitõbiste, süüfilisehaigete ja vigaste hospidalid). Keskaja linna sotsiaalpoliitika ehk kuidas ta lahendas oma vaeste, vanurite, haigete ja kerjuste probleemi. Tähtis linnaühiskonda iseloomustav joon.
Tänapäeva inimese elutegevus toimub enamjaolt virtuaalses reaalsuses.Kasvõi praegune kursus- enamuse töö peame ära tegema läbi arvutite ning virtuaalmaailma, ometi meie tööd hindavad reaalsed inimesed, kes peavad meist, kui reaalsetest inimestest, ülevaate saama. Inimese mina on vaid kummitus kehas, mis tekkis ebaotstarbeka keelekasutuse tagajärjel. Kui see on vaid kummitus, siis miks on meil kummitustega tegelejaid ja selle ravijaid nii palju? Kas kummitust üldse on tarvis ravida? Ja kui on, siis miks on ta vaid kummitus, kui ta meie elus nii palju tähendab, et teda ravima peab? Terves kehas terve vaim. Järelikult siis ei eksisteeri üks ilma teiseta. Järelikult pole see kummitus midagi nii tühipaljas. Taaskord jõudsin ummikusse, millega alustasin. Ma ei suuda enam väita midagi, sest hakkan endas kahtlema.
sellele järgnesid paeluss (52),solge (53) ning inimese piuglane (58). Leiti ka sea piuglase mune (2) ning kassi solget (1). Laiuss levib eelkõige kuivatatud kalaga, mille järgi saab järeldada, et linnas on söödud väga palju kuivatatud kala. Paeluss võib organismi sattuda lihaga ning piuglane ja solge võivad levida seoses taimtoiduga. Tegelikkuses on aga kõik need parasiidid mustade käte haigused. Keskajal on linnasid üritatud ka ravida ning kirjalikest alliakatest on teada, et ravijaid on olnud väga erinevaid ning vära erineval tasemel. Üks osa ravijaid olid kloostrites tegutsevad mungad. Kloostrite juurde kujunesid ka omalaadsed haigete varjupaigad ning kloostrid tegelesid haigete ravimisega. Selle kõrval üritati muidugi levitada ka usku. Kloostrites kasvatati ka igasuguseid ravimtaimi, kasvatati näiteks münti, kummelit, nõgest, palderjani, mooni, rosmariini, saialilli jne.
ravimeetoditeni, kuid olles teiselt poolt teinekord vägagi kaasaegne nt moodsad imearstid, -terapeudid jne. Eriti nö läänemaises kultuuriruumis on rahvameditsiin tugevasti läbi põimunud akadeemilise meditsiiniga põhimõtteliselt on tegemist populaarsete teadmistega haigustest ja ravist. Rahvaarstide nimetusi on eesti keeles erinevaid. Need osutavad rahvaravija isikuomadustele, ravimisspetsiifikale vms. Näiteks sõnadega ravijaid nimetati posijateks, sõnujateks, lausujateks, tilpajateks jne, lihtsamate ratsionaalsete ravivõtete pruukijaid vastavalt soonetasujateks, kupulaskjateks, aadri- või verelaskjateks jne. Selge piirjoon rahva- ja nö koolimeditsiini vahele tekkis alles 19. sajandil. Näide sellest on sünnitusabi ja naistehaigustesse puutuv, kus õppinud arstid end üha enam kehtestasid. Rahvameditsiini käsitlemisel tuleb meeles pidada, et tegemist ei ole nii üheselt
annaabi.ee 
