"raviks" 75-100 miljonit apteegikaani. Enamik nimekaid arste pidas apteegikaanidega ravimist universaalseks ravim meetodiks. Pruukis vaid patsiendil möödunud sajandi algupoolel Prantsusmaal haiglasse minna, kui talle pandi kõhklemata kõigepealt 30 kaani ja alles siis määrati diagnoos. Aktiivsemad tohtrid aga panid haigetele kümneid ja isegi sadu kaane. Tihti oli tagajärg oodatule vastupidine: patsient kaotas ohtralt verd ja jäi väga nõrgaks. Sageli tuli ravialuse elu päästmiseks arvukad verdjooksvad haavad kinni õmmelda. Et Prantsusmaal ületas apteegikaanide nõudlus pakkumise, siis imporditi neid teistest maadest. Põhilised kaanide tarnijad olid Ungari, Saksamaa ja Venemaa. Nendes riikides töötasid elukutselised kaanipüüdjad. Vereimejate püüdmiseks kõnniti paljajalu läbi tiigi ja seejärel korjati jalgade külge imenud kaanid kotti. See elukutse ei olnud just kergete killast (suur verekaotus, veritsevate haavade nakkusoht)
alateadvusse. (Streeter, Michael, 2004) Iga hüpnoosiseanss peaks reeglina sisaldama kuut staadiumi: · Eelnev vestlus(et hüpnotiseerija mõistaks kliendi tõelisi vajadusi, samuti ta lootusi ja hirme ning patsiendile on see vajalik, et tunda end hüpnotiseerijaga mugavalt ja et tekitada usaldus) · Seisundisse viimine(transi esile kutsumine) · Seisundi süvendamine(kasutatakse samu meetodeid, mida transsi viimisekski) · Sisendus(olenevalt ravialuse vajadustest, soovidest) · Seisundist väljumine(pooldatakse sujuvat) · Lõpuvestlus(seansi analüüsimine)(Luhaäär, Ingvar, 2008) Transi esilekutsumine On olemas palju spetsiifilisi hüpnoosimeetodeid ning erinevad hüpnotiseerijad arendavad tavaliselt välja omaenda stiili. Üks levinumaid on selline, kus patsiendil palutakse kujutleda, et ta astub aeglaselt mööda trepiastmeid allapoole. Samal ajal, kui inimene näeb ennast
kristlikus sakramendis. Mõningatel juhtude võiti õliga ka tseremoonias kasutatavaid esemeid. Ravimiskunst (lk 51) Arst ei tohi iial vigu teha, sest nii võib kaotada oma maine ja see kahjustab ka teiste arstide mainet. Nad vaikivad üksteiste eksitusi maha, et mitte kogu arstkonnale häbi teha. Ravimiskunsti aluseks, millele toetuda, on kõige tähtsam see, et haige usub arsti ja usaldab tema oskusi. Nii öeldaksegi, et arstid matavad oma ravialuse üheskoos. Papüüruserull (lk 56) Papüürus oli väga habras ja õrn materjal ning ei kannatanud murdmist ja õmblemist, sellest ei saanud valmistada raamatuid ning selle asemel hoiti kirjutatut rullidena. Egiptuse kuiv kliima on papüüruse säilimiseks sobilik ning seetõttu on sealt leitud ka mitmetuhande aasta vanuseid papüüruserulle. Papüüruspaberi lehe valmistamiseks lõigati pilliroo vartes sisalduv säsi õhukesteks ribadeks (u 40 cm),
10.3 Miks kaaniravi oli nii populaarne? Enamik nimekaid arste pidas apteegikaanidega ravimist universaalseks ravimeetodiks. Pruukis vaid patsiendil möödunud sajandi algupoolel Prantsusmaal haiglasse minna, kui talle pandi kõhklemata kõigepealt 30 kaani ja alles siis määrati diagnoos. Aktiivsemad tohtrid aga panid haigetele kümneid ja isegi sadu kaane. Tihti oli tagajärg oodatule vastupidine: patsient kaotas ohtralt verd ja jäi väga nõrgaks. Sageli tuli ravialuse elu päästmiseks arvukad verdjooksvad haavad kinni õmmelda. Et Prantsusmaal ületas apteegikaanide nõudlus pakkumise, siis imporditi neid teistest maadest. Põhilised kaanide tarnijad olid Ungari, Saksamaa ja Venemaa. Nendes riikides töötasid elukutselised kaanipüüdjad. Vereimejate püüdmiseks kõnniti paljajalu läbi tiigi ja seejärel korjati jalgade külge imenud kaanid kotti. See elukutse ei olnud just kergete killast (suur verekaotus, veritsevate haavade nakkusoht).
annaabi.ee 
