sümptomitega haiguse, ravib üliväikese koguse manustamisel samasugust haigust inimesel, kelle tervis on korrast ära. Meetod põhineb tuntud loodusseadustel, mis on mõnes mõttes küll vasturääkivad seni valitsevatele vaadetele teaduslikust meditsiinist. Homöopaatiliste ravimite eripära on see, et ainet ennast sageli praktiliselt polegi, on vaid elektronide vaheline võnkumine. ,,Arstid" ehk homöopaadid kasutavad väikesi annuseid raviainetest, mis suuremates kogustes kutsuksid tervel inimesel esile haiguslikke sündroome. Mugulsibul, kui toiduaine, võib põhjustada limaskesta ärritust ja pisaravoolu, kuid homöopaatilise ravimina ravib see samu nähtusi, näiteks hooajalist nohu. Homöopaatiat kasutatakse nii ägedate kui ka krooniliste haiguste puhul, sealhulgas: - stress - liigeseprobleemid - kroonilised hingamisteede haigused - korduvad külmetushaigused - allergiad - nahaprobleemid - unehäired jne
noradrenaliin ja dopamiin. Alkohol stimuleerib noradrenaliini kaudu endogeensete opioidide teket, põhjustades seeläbi eufooriatunnet. Alkoholi euforiseeriva toime kõrvaldamiseks on soovitatud disulfiraami, mis toimib samuti noradrenaliini kaudu. Peale selle on olemas ained, mis blokeerivad opioidide sidumist, toimides seega konkreetse antagonistina. Neid aineid nimetatakse opioidi antagonistideks. Viimased ei oma iseenesest narkootilist toimet. Raviainetest on selliseks naloksoon (Intrenone, Narcane, Narcanti), mida kasutatakse peamiselt narkootikumide ägeda intoksikatsiooni korral. See on efektiivne ka alkohoolse kooma ravis, efekt on seotud tema aktiviseerumisega alkoholiseerunud endogeense opioidi süsteemi korral. Revia (naltreksoon, Trexan, Antaxone, Nalorex, naltreksoonhüdrokloriid) on täpselt samuti nagu naloksoon opioidi antagonist, kuid omab sellest tugevamat toimet. Tema
tugevdamisele. ,,Homöopaatia" on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest ,,homoios" samasugune ja ,,patheia" kannatus ning ravisüsteem toetub põhimõttele ,,sarnane ravib sarnast" - ,,similia similibus curentur" (lad.k.). Teisisõnu aine, mis suuremas koguses võib tervel inimesel põhjustada mingite kindlate sümptomitega haiguspildi, ravib üliväikese koguse manustamisel samasugust haiguspilti inimesel, kelle tervis on korrast ära. Arstid-homöopaadid kasutavad väikesi annuseid raviainetest, mis suurtes kogustes kutsuksid tervel inimesel esile haiguslikke sündroome. Mugulsibul kui toiduaine võib põhjustada limaskesta ärritust ja pisaravoolu, kuid homöopaatilise ravimina arstib see samu nähtusi, näiteks hooajalist nohu. Kui mesilane nõelab, tekivad kiiresti turse, nahapunetus ja torkiv valu. Homöopaatiline mesilaspreparaat Apis aga tervendab kiiresti turseid just sellise iseloomuga haiguste korral.
Oleneb, mis tüüpi kapillaarid ümbritsevad manustamiskohta. On kaks tüüpi: Arteriovenoossed kapillaarid, mis ühendavad arterioole veenulitega lihaskiuga, mis on võimeline perioodiliselt muutma kapillaaride läbilaskvust Nn. Tõelised kapillaarid, mille sein kooseb endoteelist. Endoteeli rakud on seotud sideainega. Endoteeli paksus on umbes 0,5 mikromeetrit. Sellest lähevad kergesti läbi vesi, gaasid ja üksikud ülipeened kristallid. Enamus raviainetest pääseb sellest läbi nendes kohtades, kus rahud on liitunud (sideaine hulk on suurim). Raviaine läheb kõigepealt nn. rakkudevahelisse ruumi. See takistab difusiooni. -Ka lümfisüsteem on tegelikult kapillaarsüsteem. Tema ülesanne on ühe osa imendunud raviane juhtimine vereringesse. Lümfikapillaarid on ainukesed, mis lasevad läbi kolloidseid aineid. Need imenduvad väga halvasti. -Kui membraani poorid on tavalise rakumembraani pooridest suuremad (umbes 4 nm),
Eestisse jõudis homöopaatia enne Teist maailmasõda Saksamaalt, 1930. aastail töötas Tallinnas vastav apteek. Homöopaatilist ravi alustati taas 1990. aastal. Meetod põhineb tuntud loodusseadustel, mis on mõnes mõttes küll vasturääkivad seni aktsepteeritud vaadetele teaduslikust meditsiinist. Homöopaatiliste ravimite eripära on see, et ainet ennast sageli praktiliselt polegi, on vaid elektronidevaheline võnkumine. Arstid- homöopaadid kasutavad väikesi annuseid raviainetest, mis suurtes kogustes kutsuksid tervel inimesel esile haiguslikke sündroome. Mugulsibul kui toiduaine võib põhjustada limaskesta ärritust ja pisaravoolu, kuid homöopaatilise ravimina arstib see samu nähtusi, näiteks hooajalist nohu. Kui mesilane nõelab, tekivad kiiresti turse, nahapunetus ja torkiv valu. 41
annaabi.ee 
