Sparta polist piirasid mäehelikud ning seetõttu ei olnud vaja linna müüridega kaitsta. Erinevalt teistest Kreeka linnriikidest oli Spartas alaline armee. Sparta sõdalased olid Kreeka parimad. Kõik Sparta lapsed kuulusid riigile ja poisid pidid pidid alates seitsmendast eluaastast hakkama sõjakuntsti õppima. (Louise Shofield 1997: 14) Sparta raha Spartas hakati münte vermima kolm sajandit tagasi hiljem kui teistes riikides. 4. sajandini e.Kr. kasutati seal raha asemel raudkange. (Judith Simpson 1997: 32) Sparta Sparta linnriik oli üks suurimaid Kreekas. Võim kuulus spartiaadidel perekonnale, kes hoidsid vägivalla abil riigi orje, heloote. See tekitas ka ülestõuse. Rahuaega peeti Spartas ettevalmistusajaks, et jätkata uut sõda. Sparta laste kasvatamises jäeti ellu vaid terved ja tugevad, teised hukati. Kasvatuse eesmärk oli, tugevad sõjamehed ja julmad orjapidajad. 7-20. eluaastani pandi poisid riiklikesse koolidesse. Spartalased
süütunne ning hallutsinatsioonid. Apaatia võtab tema üle võimust, ta ei tee suurt vahet reaalsusel ja unenägudel. Unenägu, mida ta näeb pargi pingil hetked enne mõrva toimepanemist. Katkend lapsepõlvest, kus ta oma isaga on teel kirikusse ning kõrtsist, mis jääb teekonna peale, möödudes silmab ta purjus talupoega, kes sunnib oma vana hobust rasket vagunit vedama, mis on inimesi täis. End naeruvääristanud, hakkab talupoeg oma jõuetut hobust peksma. Lõpuks hakkab ta kasutama raudkange ning taob seni, kuni hobune surnult maha kukub. Ise samal ajal karjudes, et võib oma märaga teha, mida iganes soovib. Uni on sümboolne ning keeruline. Kirik tähistab tema jaoks püha kohta maal. Kõrts aga kõike maailmas leiduvat negatiivsust. Poiss unenäos tunneb suurt kaastunnet surnud looma vastu teda kallistades ja suudeldes. See konkreetne unenägu annab mõista, et iseenesest pole Raskolnikov kuri ega julm.
See hirmutab teda nii palju, et ta läheb kõrtsi ja võtab klassi viina. Ta läheb tuikudes parki ja jääb magama. Unes näeb ta oma lapsepõlve, kui ta jalutab koos oma isaga, ta näeb purjus talupoega, kes proovib oma vana hobust sundida vedama rasket vagunit, mis on inimesi täis. Talupoeg hakkab oma vana, jõuetut hobust peksma pärast publiku naermist tema ja tobeda etteaste pärast. Ta lööb nii metsikult, et teised ühinevad ,,lõbuga". Lõpuks hakkavad nad kasutama raudkange ja rauast teljega. Vana hobune alguses püüab vastu pidada, kuid kukub siis surnult maha. Poiss unenäos tunneb suurt kaastunnet surnud mära vastu, et ta kallistab ja suudleb teda. Terve unenäo jooksul talupojast omanik karjub, et mära on tema oma ning ta võib temaga teha, mis ta ise tahab. Üles ärgates teatab Raskolnikov ,,oma neetud unenäost" ja mõtleb õudusega ,,On see võimalik, et ma tõesti võtan kirve ja löön talle pähe, löön ta kolba lõhki....Jumal küll on see tõsi
Kas sul pole kunagj poegi olnud? Ja kui nad sul uluvad, kas nad sul siis tõesti hinge pahupidi ei pööra?» «Tõstke kivi maha,» ütles Tristan. «See on juba päris lahti.» Kangidega tõsteti raske kiviplaat üles. See oli, nagu teada, vaesele emale viimaseks kaitseks. Ta tormas selle juurde, tahtis seda tagasi hoida, tema küüned 477 kraapisid kivi, kuid raske mürakas, mida kuus meest paigast olid nihutanud, läks tal käe alt ära ja libises tasakesi mööda raudkange alla maa peale. Kui ema nägi, et sissekäik on vaba, langes ta risti ava ette maha, barrikadeerides seda oma kehaga, ringutades käsi, tagudes peaga vastu põrandat ja karjudes väsimusest kähiseva häälega vaevalt kuuldavalt: «Appi! Appi! Tulekahju!» «Nüüd võtke tüdruk,» ütles Tristan ikka veel osavõtmatult. Ema vaatas soldatitele nii õudse pilguga otsa, et nad meelsamini oleksid taganenud kui edasi astunud. «Noh, mis te ootate!» ütles Tristan
annaabi.ee 
