Selg ja nimme sirged ja suhteliselt pikad. Laudjas lai, pikk ning libajas. Lihastik hästi arenenud. Saba madala asetusega, sageli hõre. Jalad pikad ja kuivad, tugevate liigeste ja selgelt eristatavate kõõlustega. Tagajalgadel võib esineda saabeljalgsust. Sõrgatsid pikad ja elastsed kuid mitte pehmed, väheldase või puuduva sõrgatsitutiga. Kabjad reeglina väikesed ja tugevad. Karvkate on õhuke, peen ja siidine. Enamlevinud värvused on kõrvid ja võigud, esineb ka musti, raudjaid, halle, kollaseid ja kreemjaid. Võib esineda ulatuslikke valgeid märgiseid. Ahhal-Tekiini tüüpe Praeguselt on levinud tõusiseselt kolm erinevat tüüpi: 1) Algupärane tüüp- äratuntavalt iseloomulik ahhal-tekkini tüüp 2) Sportlik tüüp- massiivsema kehaehitusega, välimik rohkem sarnane klassikalistele ratsahobusetõugudele. 3) Kiirushobusetüüp- sarnaneb välimikult galopihobustele (inglise täisvereline) http://www.akhalteke.ee/ Ajalugu2
See on olnud keerukas, kuna mõned värvused mõjutavad temperamenti ja jõudlust (Chamberlin, 2006). Aborigeense tõu puhul on oluline just värvus. Aborigeensete loomade puhul kasutatakse nende värvust uute tõugude puhul. Eesti hobuse paljudest värvustest leidub ka selliseid, mis on muutunud harulduseks, nagu seda on võik, hiirjas ja kollane. Eesti hobuse kõige omasemaks värvuseks loetakse kõrbi. Puhta tõulisi eesti tõugu hobuseid esineb kõige rohkem kõrbe 27,0% ja raudjaid 17,9% ning 14,0% musti hobuseid. Hiirjat värvust on toonud sisse see, et eesti hobuseid ristati araabia veresusega hobustega. Hiirjas värvus on maailmas küllaltki haruldane. Hallide hobuste populatsioon on tänu nendele ristamistele kõvasti suurenenud (Ruus, 2006). Tabelist on näha, et domineerib värvus kõrb, järgmisel kohal on värvus raudjas, kuid esineb ka teisi värvusi (vt tabel 2; Kreen, 2003). Tabel 2. Eesti tõugu hobuste värvuse muutus aastatel 1849 kuni 2000.
Seeparast on genotuubiga I-B-ja I-bb valged, iiB-mustad ja iibb pruunid. Analoogiline lahknemine esineb hobuse varvustunnuste puhul. Epistaatiliseks dominantseks geeniks on halli varvust maarav geen, mis norgendab pigmendi sunteesi ja pohjustab valkjas-halli varvuse. Geen B maarab musta varvuse, b -raudja. Hallide (RRBB) ja raudjate (rrbb) omavahelisel ristamisel saadakse F1-s koik hallid (RrBb), F2-s aga halle 12/16 (R-B-ja R-bb), 3/16 musti (rrB-) ja 1/16 raudjaid (rrbb). Dominantne epistaas lahknemissuhtega 13:3 ilmneb sel juhul, kui hupostaatilise geeni retsessiivsel alleelil on samasugune fenotuubiline avaldumisviis kui dominantsel inhibiitoralleelil (A=b). Naiteks leghorni tougu lindudel on valge varvus pohjustatud pigmendi sunteesi blokeeriva dominantse geeni (I) toimest, ehkki neil esineb ka sulestiku pigmentatsiooni maarav geen C. Plimutroki toul on aga valge sulestikuvarvus retsessiivne tunnus ja seda Duplikaatsus
Seepärast on genotüübiga I-B- ja I-bb valged, iiB- mustad ja iibb pruunid. Analoogiline lahknemine esineb hobuse värvustunnuste puhul. Epistaatiliseks dominantseks geeniks on halli värvust määrav geen, mis nõrgendab pigmendi sünteesi ja põhjustab valkjas-halli värvuse. Geen B määrab musta värvuse, b - raudja. Hallide (RRBB) ja raudjate (rrbb) omavahelisel ristamisel saadakse F1-s kõik hallid (RrBb), F2-s aga halle 12/16 (R-B- ja R-bb), 3/16 musti (rrB-) ja 1/16 raudjaid (rrbb). Dominantne epistaas lahknemissuhtega 13:3 ilmneb sel juhul, kui hüpostaatilise geeni retsessiivsel alleelil on samasugune fenotüübiline avaldumisviis kui dominantsel inhibiitoralleelil (A=b). Näiteks leghorni tõugu lindudel on valge värvus põhjustatud pigmendi sünteesi blokeeriva dominantse geeni (I) toimest, ehkki neil esineb ka sulestiku pigmentatsiooni määrav geen C. Plimutroki tõul on aga valge sulestikuvärvus retsessiivne
annaabi.ee 
