materialistliku filosoofia rajajat. Tema arvates on kolm põhilist tunnetusvõimet: mälu - millele tugineb looduslugu ja ühiskonna ajalugu; kujutlusvõime ja aru ehk mõtlemine. Ta näitas, et õige maailmapildi saamiseks peab inimene tuginema isiklikel kogemustel ja vabanema põlvest põlve edasikantavatest sotsiaal-kultuurilistest väärkujutlustest. Konkreetsete teadmiste arenematuse tõttu kujunes 17.saj ratsionalismi ja sensualismi-empirismi järsk vastandlikkus. Tervikuna oli nii ratsionalistidel (Rene Descartes, B. Spinoxa, Leibniz) kui ka empiirikutel (F. Bacon, J. Locke, E.Condillac) iseloomulik individualistlik käsitlus. Kuigi ratsionalistid peavad tõeste teadmiste allikaks isoleeritud indiviidi abstraktset mõtlemist ja sensualistid-empiirikud meelte andmeid ja praktilisi kogemusi, arutatakse mõlemal juhul tunnetusteooria probleeme nii, nagu annaksid indiviidi meeled või mõistus mingi algse maailmapildi, mida sotsiaalsed tegurid teisedavad. Ei suudetud mõista, et ilma
siis see ongi tõde, vastandub imperialismile, kus tunnetuse kaudu võimalik tõde leida). Kant ka esialgu ratsionalist. Muutus toimub, kui loeb inglise imperistide teoseid John Locke ja David Hugh (kõigepealt kogemus, siis mõistmine). Ainult kogemus tunnetuse piiriks, metafüüsika muutub mõttetuks ehk Kant hakkab selles kahtlema. Tema ülesanne uurida läbi kogu inimliku mõttestruktuuri, siis saab aru, kellel õigus, kas ratsionalistidel või imperistidel või kummagil või õigus mõlemal või pole üldse õigus? Puhta mõistuse kriitika on vaja kogemust, aga kõike ei saa haarata, nt vaimu : mõtlesin nii, et aju ragises. Teadmine saab alguse kogemusest, aga see ei piirdu sellega, meie vaim lisab midagi juurde. Vaim annab raamistiku, milles kogetu muutub arusaadavaks, et impulsil oleks ka tähendus. Kogemus jääbki kogemuseks, kui lahti ei mõtesta. Põhitõdedeni
On ratsionalism ja on empirism. Kellel on õigus? Selleks, et selle üle otsustada - ütleb Kant - pean ma kõigepealt midagi tegema, mida enne mind pole veel keegi teinud: Ma pean kogu inimliku mõtteaparatuuri struktuuri läbiuurima. Alles siis kui on selge, milline on selle aparaadi tööviis, meie tunnetuse allikad, selle piirid ja maksvuse ala võin ma otsustada, kas metafüüsika on võimalik ja kuidas ta välja peaks nägema. Võimalik, et kummalgi - ratsionalistidel ja empiristidel - pole õigus. Või on õigus mõlemail, kuid piiratud mõttes. Järgmised 15 aastat pühendab Kant end sellele ülesandele. Esimene teos, mis sellele küsimusele valgust püüdis heita oli 1770 aastal ilmunud "Meelelise ja möttelise maailma vormidest ja printsiipidest". Kuid möödus veel 11 aastat enne, kui Kanti 57 eluaastal ilmus tema "Puhta mõistuse kriitika". III. PUHTA MÕISTUSE KRIITIKA 1. Iseloom, ülesehitus, põhimõisted Kant kirjutab sissejuhatuses:
Balti provintsides vararatsionalism. Saksa pietismi katsed reformida sotsiaalset olustikku. Baltimaades ideede eripära, et lähtuvad poliitilistest oludest tugevalt. Vene tsentralismi taotlused kokkupõrkeks Balti autonoomiapüüdlustega (asehalduskord). Talurahvaküsimuse ümber käiv võitlus, pärisorjuse äärmuste terav arvustamine. Ühiskondlikust atmosfäärist ajalookirjutus (keskaeg) pandi kinnitama, kas olemasolevate suhete seaduslikkust või absurdsust. Ratsionalistidel põimus ilmalikustumine pietismiga (praktilisus) ja moraalpoliitiline krititsism (õigusnormid ja praktikad). Ratsionaalse maailmavaatega inimesed enamasti väljaspool Balti provintsi, polnud kammitsetud traditsioonidest ega jäigast poliitikast, seega natuke avaram vaade. Enamasti haridus väljaspool Balti provintse, just Saksamaal. Kolmandaks ajaloouurijatena diletandid, bioloogilise haridusega isikud. Göttingenis alles spetsialiseeritud ajalookirjutuse õpetamine, mõjutas tugevasti
annaabi.ee 
