Et pettust vähendada, andis Karl IV 1600. aastal korralduse maksude ühtlustamiseks kogu Põhja-Eestis. Kümnis asendati kindla viljamaksuga ja koormisi vähendati. Et aga sõdade tõttu oli rahvaarv vähenenud ja mõisapõllul oli endiselt vaja tööd teha, kasvas teopäevade arv. Elamine eramõisas oli aga hullem, kuna aadlil olid kõik senised õigused ja eesõigused, mis tähendas et mõisnik juhtis kogu elu oma maa-alal. Ainsaks tähtsaks ülesandeks mõisnikul oli ratsateenistus sõjaväes, iga 15 adramaa kohta pidi kutse korral riigi teenistusse ilmuma üks täisvarustuses ratsanik. Aadlite hulgas domineerisid endiselt sakslased, kuigi Eestis tühjaks jäänud mõisad läänistati tuntud Rootsi suguvõsa liikmetele. Aadlikud moodustasid Eestimaa rüütelkonna, mis konkureeris riigivõimu kõrval. Rüütelkonna kõrgeimaks asutuseks oli maapäev, millest võtsid osa kõik mõisate valdajad. Maapäeva juhatas rüütelkonna pealik
Eestimaa jagunes 4 maakonnaks ehk kreisiks: Harju, Viru-, Järva- ja Läänemaa. Kõik kuningate uuenduskatsed leidsid mõisnike seas tugevat vastupanu. Kuid kuningad vajasid mõisnike toetust, mistõttu tehti järelandmisi ja riik läänistas aadlile järjest rohkem mõisaid. Saaremaa Taani riigi osana: Taani võimud kinnitasid aadli seinised eesõigused. Aadel moodustas Saaremaa rüütelkonna. Rüütelkonna mõju oli Saaremaal väiksem kui Eestimaal, aadlilt nõudev ratsateenistus suurem ning maadest kuulus riigile 2/3. Riik teostas redukstiooni- võttis osadelt mõisnikelt maa tagasi. Riigimaid haldas kuninglik asehaldur. Maa oli jagatud ametkondadeks. Ametkonnad jagunesid vakusteks. Talupoegade üle mõistis kohut vakusekohus, kuhu asehalduri ja maakirjutaja kõrval kuulusid maarahva liikmetest õiguseleidjad. Talupoegade õigused oli suuremad kui mandril. 1562. aastal hertsog Magnuse õigeusega sai Kuressaarest linn. Kuningriigid jätkavad maade jagamist:
presidentkondadeks, Eestis oli 9 staarorstkonda. Rootsi Usuelu: algas luteriusk. Suhted kohalike aadlikega: Rootsi võim tunnistas rüütelkondi (Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkonnad). Talupoegade olukord: ühtlustati makse, kümnis asendati viljamaksuga ja koormiste liike vähendati, kaardistati talusid. Taani Usuelu: luteriusk. Suhted kohalike aadlikega: kinnitati aadli seniseid eesõigusi. Aadel moodustas Saaremaa rüütelkonna. Aadlikelt nõutav ratsateenistus oli suurem kui Eestimaal. Teostati reduktsioon osadelt mõisnikelt võeti maa tagasi. Talupoegade olukord: rahva üle mõistis kohut vakusekohus. Vabadused ja õigused olid suuremad, kui mandril; pärast Liivi sõda ¼ rahvast elas Saaremaal; neil olid oma maksupiirkonnad alles. Vastuolud 17. saj. alguses Eesti- ja Liivimaal 1) Eesti oli jaotatud kolme võõrvõimu vahel igal võimul oma haldusjaotus ja omad reeglid. 2) Usuvastuoli erinevad usud Eestis
kõikjal eestis halvas oluorras. Ordu enda meeskond oli kokku kuivanud, orduvendi, kes oleksid sinna liigistunud arvestati umbes 200 meest. Tegelesid suures osas adminastriivsete ülesannetega. Seltskond ise oli ka vana. Järgmine jaotus oli teenijad vennad, kes jäid arvuliselt samasse suurusjärku, kes olid jaot erinevate linnuste ja sõjaliste tugipuntkide vahel. Suurt sõjalist jõudu nad endast ei kujutanud. Kaitsemeeskonna moodustasid kohalikud vasallid. Pidid täitma ratsateenistus kohustust. Oli paljuski unarusse jäetud. Vasallkondade üksused olid suhteliselt väikesed ja puudutasid motivatsiooni. Eriliseks väeüksuseks olid palgasõdurid. Ordu ja teiste piiskoppide puhul mängis olulist rolli raha nappus. Kaitsemeeskondi oli moodustatud ja sisse ostetud. Aktiivsemad olid siin isegi olnud linnad, kes kasut palgasõdureid oma linna kaitseks. Maahärradel endil nappis summasid palgasõdurite muretsemiseks ja üleval pidamiseks. Viimane
annaabi.ee 
