Mõne aasta pärast abiellus ta Londoni kaupmehe tütrega. Ootamatult surnud emapoolse onu 6 pärandus tegi Cromwelli rikkaks ja temast sai tüüpiline uusaadlik. Olles valitud pika parlamendi saadikuks, ei paistnud ta teiste seas esialgu silma. Ta ei olnud silmapaistev kõnemees, pigem maamees, kellele olid võõrad juriidilised peensused. Kui algas kodusõda, formeeris Cromwell oma kulul ratsasalga, mida ta kaptenina juhtis. Üksus paistis silma vastupidavuse ja löögivõimega, mistõttu seda hakati nimetama raudkülgseteks. Cromwell tõusis esile kui oskuslik ratseväekomandör. 1645. a. nimetati Cromwell parlamendi vägede ülemjuhataja asetäitjaks. Pilt 2: Oliver Cromwell 7 3. OTSENE SÕJATEGEVUS 3.1. Sõjategevuse algus
Matka neljas reegel- kui sul on tähistatud rada ees, siis tunned end turvaliselt ja jõuad alati soovitud kohta välja. Kui sul on avar vaade, siis võib kompassiga minek võõras kohas päris loov tegevus olla. Sisenesime tihedasse kuusemetsa, mis ümbritses Bucegi ümbrust. Sammusime kummalisel laial rajal, mis paistis olevat rajatud väga hoolega ja väga ammu. Korraga plahvatas- selge, me oleme iidsel kaubateel! Hardusega vaatasime tihedat metsa ja kujutlesime kaubavoore veeremas kaitsva ratsasalga saatel. Õhtu lähenes, läbitud oli juba palju maad. Tekkis erinevaid ettepanekuid: jääda laagrisse niipea kui ojakese leiame või minna pikalt lausa Bucegi püstloodis kaljude alla välja. Teede ristumiskohal läks Neeme kaarti kaasa võttes ojakest otsima, meie kinnitasime keha traditsioonilise sokolaadi ja allikavee kokteiliga. Vihma hakkas tibutama, esimest korda otsisime välja midagi vettpidavat.
Nad ratsutasid nii, et tänav vastu kajas. «Kui teravalt te seda ohvitseri vaatate!» ütles Grin-goire ülemdiakonile. «Mul tuleb ette, et ma teda tunnen.» «Kes see on?» «Vist ön ta nimi Phoebus de Chäteaupers,» vastas preester. «Phoebus! Imelik nimi! On veel teine Phoebus olemas, krahv de Foix. Tean üht tüdrukut, kes alati ainult Phoebuse nimel vandus.» «Lähme siit ära,» ütles preester. «Mul on teile midagi öelda.» Ratsasalga möödaminekust saadik võis ülemdiakoni jäise kesta all märgata ming it ärevust. Ta hakkas minema, Gringoire järgnes talle, sest oli harjunud tema 379 sõna kuulma nagu teisedki, kes kord selle mõjuka inimesega kokku olid puutunud. Nad jõudsid vaikides Bernardins'i tänavani, mis oli kaunis tühi. Siin jäi dorri Claude seisma. «Mis te tahtsite mulle öelda, õpetaja?» küsis Grin-goire.
Tahtsin teada, mis see küll võiks olla. Värava juurde minnes märkasin, et keegi püüab sisse tulla. Kuna olen vana ja ei karda, et minult võidakse midagi varastada, avasin ja nägin paari sammu kaugusel kolme meest. Varjus seisis tõld sõiduhobustega ja ratsahobused. Hobused kuulusid ilmselt kolmele mehele, kes olid ratsa-ülikondades. «Mida te tahate, head härrad?» hüüdsin ma. «Kas sul on redelit?» küsis mult mees, kes näis olevat ratsasalga juht. «Jah, härra. Seesugune, millega ma puuvilja puude otsast maha võtan!» «Too see meile ja mine tuppa tagasi. Siin on sulle eküü tülitamise eest. Pea ainult hästi- meeles, et kui sa sellest, mis sa näed ja kuuled, peaksid sõnakesegi kuskil poetama (sest olen kindel, et sa vaatad ja kuuled, kuidas me sind ka ei ähvardaks), siis oled sa kadunud.» Nende sõnadega viskas ta mulle eküü, mille ma üles korjasin, ja ta võttis minu redeli.
annaabi.ee 
