lumistel teedel. Auto jäeti esialgu valveteenistuse pidamiseks Tallinna Kaitseliidu käsutusse. Järgmise, 1919. aasta kevadel saadeti see rindele, kus aga selgus, et autol on väike võimsus ja nõrk soomus. Seejärel ehitati auto tolleks ajaks loodud seeriamasinate eeskujul veelkord ümber ja saadeti rindele. Järgmine soomusauto Tasuja ehitati Renault veoauto sassiile. Selle raam valmistati puidust ja soomuskate kaevikukilpidest. Auto relvastuseks oli üks 37 mm laevakahur ja kaks raskekuulipildujat. Soomusauto meeskonnas koos vahetustega oli kokku 11 meest. Varustuse vedudeks rindele oli ,,Tasuja" juurde kinnitatud veel ka üks veoauto koos kahe autojuhiga. 13. jaanuaril 1919.a sõitis ,,Tasuja" Lõunarindele, kus see Orava mõisa all vajus läbi vaenlase poolt rikutud sillakatte. Kuna autot polnud vaenlase tule all enam võimalik päästa, pandi see põlema. ,,Tasuja" oli ainus Vabadussõjas kaotatud soomusauto. Selle nimi anti hiljem ühele sõjasaagiks saadud soomusautole (vt LISA 6
Ka Saksaväed sõdisid ainult oma jõududega, need koosnesid 20 000 mehest. Sõja käik Sõda algas 28. novembril 1918, kui Nõukogude Venemaa tungis peale Narvale. Seal toimus Vabadussõja esimene lahing Saksa Keisririigi väeüksuste, Eesti 4. polgu ja Punaarmee vägede vahel. Narva lahingu kaotasid venelased. Punaarmee vägedest sai surma ja haavata kokku umbes 200 meest ning vangi langes 25 venelast kellest üks oli sõduririietuses naine. Lisaks vangidele saadi sõjasaagiks 4 raskekuulipildujat. Narva lahingust umbes paar tundi hiljem hakkas ka teine lahing Joala küla põldudel (Joala lahing). Seal sõdisid Eesti ja Saksaväed Nõukogude Venemaa vastu. Eestlaste pool sõdis umbes 150 meest, venelaste pool ümmarguselt 300 meest. Lahingus langes kokku 97 meest 3 Eesti poolel ja 94 Venemaa poolel ning haavata sai 39 meest eestlaste pool 9 ja venelaste pool 30. Ka selle lahingu võitsid Eesti ja Saksa väed.
1. septembril 1939. aastal teenis Eesti relvajõududes kokku 16 500 meest, neist 1500 ohvitseri ja 2300 kaadriallohvitseri. Üldmobilisatsiooniga oleks võinud kokku saada 105 000 meest, kusjuures 3 päevaga võinuks nad paisata piirile. Lisaks sõjaväele oli Eestil oma Kaitseliit, kuhu kuulus 42 000 meest, kellel olid relvad kodus. Kõigil oli korralik sõjaline väljaõpe. Püsse oli sõjaväel ja Kaitseliidul kokku 130 000 ringis, lisaks 460 püstolikuulipildujat ning 3500 kerge. Ja raskekuulipildujat. Eestil oli 2 moodsat allveelaeva ,,Kalev" ja ,,Lembit", lisaks veel torpeedopaat ,,Sulev" ja miiniveeskaja ,,Piilur". Vananenud lennukeid oli 38, tanke 16, soomusautosid 21. 4 Majandus Majandus 1920. aastatel Oma rahapoliitikat korraldasid Riigikogu ja valitsus 1920. aastate I poolel põhiliselt Eesti Panga kaudu. Venemaalt 1920. aasta kevadel rahulepingu põhjal saabunud kuld läks Eesti Panka hoiule.
,,Eesti rahva kannatuste aasta'' ja Saaremaa Omakaite tegevusaruanne annavad selleks arvuks 500-700. Vahest on see veidi üle pakutud, aga igatahes oli neid masendavalt palju võrreldes Ruhnu potetsiaalsete kaitsjatega. 6.augusti varahommikul maabusidki venelased Ruhnu läänerannikul, ilma et oleksid kohanud ruhnulaste vastupanu. J.Vinagradovi kirjeldab küll värvikalt Nõukogude laevu rünnanud kümmekond Saksa lennukit ja punaväelasi maale vedavaid paate tulistanud raskekuulipildujat, kuid kaldun arvama, et see on kirjanduslik väljamõeldis, sest raskekuulipildujaid saarel ei olnud ja ruhnulastel ei olnud ilmselt ka Luftwaffega raadioühendust, et lennukeid appi tellida. Paistab, et õigus on 1941.aasta sõjasündmuste uurijal Tuudur Tammel: seekord jõudsid venelased Ruhnu randa märkamatult, mida soodustas küllap pilvine ja tuuline ilm, mis saare vahimehed kuhugi varju alla oli ajanud. Venelasi märgati alles siis, kui need suurema hulgaga oli juba maale jõudnud
n. 1, s. 10, l. 3). Omakaitse algusaja majanduslik olukord oli keeruline, kasutati Saksa sõjaväevõimud toetust maakond oli taanduva Punaarmee poolt rüüstatud. Relvastuseks saadi 80 Vene vintpüssi ja 8000 padrunit, hiljem lisandus trofeerelvi, ka muu varustus ja raha hangiti peamiselt ise. Saksa rindeüksuste operatiivjuhatus andis Saaremaa Omakaitsele õiguse koguda sõjasaaki, ainult ülejääk tuli anda sakslastele. Trofeerelvadena saadi 6000 Vene vintpüssi, 20 poolautomaati, 20 raskekuulipildujat, 70 kergekuulipildujat, ka ilmuti värbamispunktidesse oma relvastusega. Laskemoona saadi umbes pool miljonit padrunit. Sõidu- ja veovahendeid saadi kokku 32 veoautot, 6 sõiduautot ja 10 mootorratast, neist jäeti endale ainult 5 veoautot, 3 sõiduautot ning 7 mootorratast. Bensiin (66 000 kg) ja määrdeained (9000 kg) hangiti punaväe lennuväebaasidest, ülejääk anti üle Saksa sõjaväevõimudele. Raha saadi asutustelt laenuna, millega kaeti esialgne vajadus. 28
annaabi.ee 
