Rannik Rannajoone kogupikkus koos saartega on ligikaudu 165 km. Merele avatud rannad on enamasti kiviklibused, varjulisemad rannad mudased ja roostunud. Rannaniitude pindala on kokku ligikaudu 3000 hektarit, olles seega ühed suurimad omataolised Euroopas. Karjatamine on üks lihtsam ja loomulikum viis rannikualade lagedana hoidmiseks. Karjatatavad madalmurused rannaniidud on kevadeti olulised hanede ja valgepõsk-laglede toitumis- ja puhkealad, rannikulindudele pakuvad aga sobivaid pesitsuspaiku. Ranniku- ja rannaniitude vaatlemiseks sobivad Keemu, Haeska ja Jugassaare torn. Roostik Roostik levib ligi 3000 hektaril Matsalu lahe madalas idaosas ja rannikul. Roostik oma vabavee- alade ja roostikuvaheliste jõekanalitega on peatuspaigaks hanedele ja luikedele ning kümnetele tuhandetele partidele, vartidele ja laukudele, samuti pesitsusalaks vee- ja roostikulindudele. Roostikule saab lähemalt pilgu heita Penijõe vaatetornist.
Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus. Optimaalne karjatamiskoormus erinevatel karjamaadel erinev. Korralikult karjatatud niidul on vähemalt 50% alast söödud sügiseks madalmuruseks. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, harilik kastehein, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult. Karjatamise mõju konkreetsele liigile sõltub:
Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus. Optimaalne karjatamiskoormus puiskarjamaadel on 0,3-1 lü/ha, loopealsetel 0,2-1 lü/ha, rannaniitudel 0,4-1,3 lü/ha. Loomühik on üks veis või hobune, kaks mullikat või sälgu, kolm vasikat või varssa, viis lammast. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, harilik kastehein, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht- kastevars
Lahemaa on ühtlasi rändkivirikkaim paik elatud ligi 4000 aastat, mereäärsetes rannakülades ligi kaislatest koosnevas kõrges rohus Põhja-Euroopa jäätumisalal. 700 aastat. Ajaloomälestistest teatakse hästi Muuksi ja raske hakkama saada, siis vee- ja Rahvuspargist leiame mõndagi, mida eestlased Vihula linnamäge, Muuksi ja Võhma kivikalmeid ning rannikulindudele on roostik turvaline on armastanud läbi aegade: Jaani-Tooma Suurkivi, Altja kaluriküla. Lahemaa on ühtlasi tuntud kaunite pesitsus- ja pelgupaik. Märgala kõige Nõmmeveski juga, Käsmu kivikülv. Juminda mõisasüdamete poolest, neist tuntumad on Palmse ja kirevamat palet näeme kõrgvee poolsaarel asuv 7 meetri kõrgune ja ligi 41-meetrise Sagadi. aegadel, mil roostikku peidetud
annaabi.ee 
