Teatriloolased väidavad, et Hugo Raudsepa näidendi «Mikumärdi» esietendus Draamastuudio Teatris 1929. aastal päästis valla rahvusliku dramaturgia buumi. Selle laines dramatiseeriti ja lavastati 1930ndail ka kõik olulisemad Tammsaare ning Lutsu teosed ning nii pandi alus nüüd juba kooliklassikaks saanud teoste üldrahvalikule populaarsusele. Eesti teatri ja draama järgmine viljakam koostööperiood langeb 1950.1960. aastate vahetusse, kui esietenduseni jõuavad Juhan Smuuli, Egon Ranneti ja Ardi Liivese näidendid. 1955. aastal hakkab draamateatris tööle ka Moskvas lavastamist õppinud Voldemar Panso, kes paneb aluse teatraalse rezii taassünnile ning toob lavale hulgaliselt eesti kirjanduse põnevaid tõlgendusi. Olgu siin mainitud neist ainult mõned kõige kuulsamad: Tammsaare «Inimene ja jumal» (1962), Smuuli «Kihnu Jõnn» (1964), Traadi «Tants aurukatla ümber» (1973). 1980
(taas)väärtustamist laval. Smuuli uuenduslik dramaturgia („Atlandi ookean”, 1956; „Lea”, 1959) oli eeltaktiks 1960. aastate näitekirjanike põlvkonna modernismile, lavastaja Panso ja kirjanik Smuul moodustasid toona eesti teatri avangardistide eripärase loovtandemi. Ka kahe tähtsama teatri juhid Ird ja Tammur (viimane oli Draamateatri peanäitejuht 1952– 1970) tegid panuse algupäranditele. Draamateatri mängukava toetus 1950.–1960. aastail suuresti Egon Ranneti dramaturgia lavatõlgendustele Ilmar Tammuri režiis – kuni 1960ndatel kärises vahe Ranneti üha enam stereotüüpidesse ja kitšilikkusesse takerduvate näidendite karmi arvustusliku retseptsiooni ning tema loomingu vaibumatu publikumenu vahel üsna drastiliseks. Tammur, Ird ja Panso jätsid 1960. aastate alguse teatrilukku legendaarseid klassikalavastusi. Tammurilt esietendusid 1962 Ibseni „Peer Gynt” (nimiosas dublantidena Ants Eskola ja Rein
Silvia Rannamaa (,,Kadri" (1959) ja ,,Kasuema" (1963) eesti noorsookirjanduse algus. Mõlemad teosed seovad realistlikku ja romantilist laadi. Aino Pervik (,,Kersti sõber Miina"), poistele suunatud tekste samas ajas ka Parijõgi), Eno Raud (,,Roostevaba mõõk", ,,Sipsik" jne. Tegelane ja kujutletav adressaat nendele, kes pole veel murdeikka sisenenud). Sulaaja draama Lavale jõuavad Smuuli esiknäidend ,,Atlandi ookean" ning Ranneti ,,Südamevalu", laiemat tähelepanu äratab Liives kolmik, kelle näidendid moodustavad järgmise kümnendi lavakirjanduse tuumiku, esindab stalinistlikust sotsialistliku realsmi paradigmast eemaldumise variante. Elusarnasuse printsiip realism taaassünnib. Tagasipöördumine olmerealismi juurde (Liives). Juhan Smuul (1965. a Polkovniku lesk, Kihnu Jõnn). Egon Rannet (Eesti kirjanduse jubedaim kirjanikuna. Kaval ja osav, tajub, mida antud ajal saab kirjutada).
valikuid. Otsitakse vastust küsimusele, mil määral on inimene poliitiliste jõudude mängukann ning mil määral suudab ta ise oma saatust juhtida. Rõhutatakse isiklikku vastutust oma tegude eest ning taunitakse enese taandamist suure masinavärgi mutrikeseks. "Valesti" valinud tegelast madaldati kõlbeliselt. Juhan Smuuli "Muhu monoloogid" (1968) humoorikad pajatused. 1970. aastateks oli romaan oma keskse koha tagasi saanud. Tagasi tuli ülimahukas panoraamromaan (Egon Ranneti "Kivid ja leib"). Modernismi tulek eesti proosasse Modernismi esiletulek eesti proosas langeb 1960/70. aastate vahetusse. Kontaktid maailmakirjandusega hakkasid 1970. aastatel küll nõrgenema, kuid varem tõlgitud klassikutele lisandusid James Joyce'i, Marcel Proust' jt teosed. Põhimuudatus puudutas teksti ja tegelikkuse suhet. Kirjandus polnud enam tegelikkuse peegel, kirjanikud hakkasid looma pilte mingitest võimalikest maailmadest suveräänsetest omailmadest
annaabi.ee 
