ning õhus olev veeaur kondenseerub. Edasisel temperatuuri alanemisel hakkab vesi õhust vastavalt välistemperatuurile udu, kaste või härmatisena välja sadenema. Selgetel suveöödel on udu näha eriti madalamates ja niisketes kohtades. Selline udukiht võib-olla mõnest meetrist kuni mõne saja meetrini, mis haihtub peale päikesetõusu (ARK). Kiirgus udu tekib öösiti kiirgusliku jahtumise tulemusel . Harilikult esineb seda suve lõpus ning mandril, kuid võimatu pole ka levimine tuulega rannavete kohale. Kiirguslik udu hajub mandril päeval päikesekiirguse mõjul. Hilisügisel hakkab udude esinemissagedus merel tänu advektiivsetele ududele taas kasvama (2) Joonis 3 Advektsiooniudu. Udu tekib sooja ja niiske õhumassi horisontaalsel liikumisel üle külma maapinna, millega õhutemperatuur langeb kastepunktini. Sel juhul võib tekkida kuni 500 m paksune udukiht, mida nimetatakse advektsiooniuduks
Kakumäel, kivikülve leidubRannamõisa ja Tiskre vahel, Kakumäel, Rocca al Mares, Paljassaare ja Kopli vahel, Meriväljal ja Aegnal. Nüüdisaegset murrutusranda on Rannamõisas, Kakumäel, Kopli poolsaarel ja Naissaarel. Rannaäärne meri on üldiselt madal (10 m sügavusjoon asub rannast 0,5–1 km kaugusel) ja kivise põhjaga. Tallinna laht on Eesti rannavete sügavaimaid, palju on laevasõitu ohustavaid madalaid – Naissaarest idas Naissaare madal (sügavus kohati 3–4 m), sellest idas Keskmadal (7,4 m), Paljassaarest loodes Vahemadal (3,8 m), Naissaare lõunatipu lähedal Hülkari madal – ja karisid (Littergrund ja Paljassaare kari). Lahte suubuvad Pirita jõgi ja mitu oja (Tiskre, Mustjõgi). Veetase võib kõikuda 2 m ulatuses. Reid asub lahe kagupoolses sopis, põhjapiiriks on Paljassaare põhjaotsa ja Miiduranna vaheline joon
Poegivad ainult jääl (näiteks rüsijääkoobastes) ning püsivad kevadel viimaste jääpankade läheduses. Viigrid toituvad kalades ja meres elutsevatest selgrootutest. (Vikipeedia) Asustab põhjapoolkera meresid ning mujal maailmas ka mõningaid mageveekogusid. Eestis kohtab viigerhülgeid palju harvemini kui hallhülgeid. Loomad on aastaringselt suhteliselt paiksed ja püsivad rannikuvete ning laidude läheduses. (Looduspilt) Ta on Eesti rannavete elanik. Suurema osa oma elust veedab ta vees. Väga harva tuleb kivirahudele või väiksematele saartele puhkama. Viigerhülge jäsemed on maapinnal käimiseks kõlbmatud - need on tal ujumiseks. Tema maiuspalaks on kalad, kellele peab kogu päeva jahti. Kevadel, veebruari- või märtsikuus, sünnib viigerhülgel lumivalge kasukaga poeg. Kui ta ema kõrval jääpangal lamab, reedavad tema asukohta ainult kaks süsimusta silma. (Miksike) Viigerhüljes http://bio.edu
Valdaval enamusel rohevetikatel on sugurakud ühesuurused, kestata,l viburitega varustatud. Vähestel liikidel on isasugurakk väiksem, sesda nimetatakse spermatosoidiks. Mõnedel liikidel on emassugurakk kaotanud liikumisvõime, ta on suhteliselt suur, viburiteta. Teda nimetatakse munarakuks. 7. MÄNDVETIKAD Mändvetikad on magevee taimed. Seetõttu esinevad nad enamasti Läänemere isaosas ning nende esinemis sagedus väheneb lääne suunas. Mändvetikad ei kasva avamerel, vaid piirduvad rannavete ja vaiksete madalaveeliste lahtedega, eelistades mudast põhja, kuid võivad kasvada ka liival. Oma välisehituse poolest meenutavad nad kõrgemaid taimi, kuid oma anatoomilise ehituse ja paljunemise järgi kuuluvad nad vetikate hulka. Nad näevad välja nagu mõnekümne sendimeetri pikkused männitaimekese. Tallus on eristunud varrelaadseks peateljeks, lehtede taolisteks külgharudeks ning risoidi laadseteks kinnitusorganiteks. Nad koosnevad väikestest ümmargusteks sõlmerakkudeks ning
annaabi.ee 
