kobarates; Val5 hiire embrüonaalsed tüvirakud, pikad, hajusalt; 5. Kirjelda heas konditsioonis olevat rakukultuuri (kinnituvad rakud, jagunevad rakud, surnud rakud). Oletades, et tegemist on substraadile kinnituva koega: -rakud substraadile kinnitunud -tihedad, aga mitte liiga tihedad -jagunevad rakud natuke ümaramad ja neid leidub -surnud rakke (need, mis ringi hulbivad) minimaalselt (võib ka rakke loendades protsentuaalselt vaadata; 'hea' elumuse protsent oleneb rakuliinist) -pH indikaator normis -kontaminatsiooni pole 6. Kirjelda tihedat rakukultuuri rakkude puhul, millel 1) toimib ja 2) ei toimi kontaktinhibitsioon. Toimib: kõrvuti, ei kasva edasi; Ei toimi: üksteise kukil kuhjades. 7. Rakukultuuri kontaminatsioon: füüsikaline, bioloogiline, keemiline. füüsikaline-temperatuur, valgus, kiirgus, vibratsioon keemiline-metalliioonid, endotoksiinid, org/anorg ühendid, detergendid, seerumi koostis
hoopis areneda millekski muuks. Satelliitrakkude paljunemise piiratus on neile küll suur miinus, kuid need arenevalt primaarselt liharakkudest. In vitro liha kasvatamiseks on vaja palju rakkude jagunemise, kuid suurem osa rakke võib piiratud arv kordi jaguneda ene nende loomulikku surma. Sellest ülesaamiseks on kolm meetodit: 1) kultuuri pidev uuendamine 2) piiramatu rakuliini kasutamine 3) piiratud rakuliinist piiramatu väljatöötamine. Suuremal osal rakutüüpidest on vaja kasutada esimest meetodit, kuigi tüvirakud on teises kategoorias. Kolmanda kategooria kasutamine on raske, kuna selleks tuleb geene muuta. Siiski on mitme rakütüübiga juba õnnestunud seda teha. Toetusvõrk Toetusvõrgu mehhanismid on erineva kuju, koostise ja ehitusega, et opimeerida lihasraku- ja koe morfoloogia. Lihasrakkudel on vaja ankrut ja nad on võimelised ise kokku tõmbuma. Ideaalne
1. Rakkude vaatlemine mikroskoobis, rakkude seisukorra ja tiheduse hindamine. 2. Transfektsioonisegu ettevalmistus. Kõigepealt tuleb lahjendada seerumvabas rakusöötmes (DMEM) eraldi epsides DNA ja PEI. Võta kolm 1,5 ml epsi. Pipeteeri kõigepealt DMEM, siis lisa esimesse kahte epsi á 0,5 µg plasmiidi (DNA) lahust (kontsentratsioone vaata lisa 2); Kolmandasse epsi sega kokku kõigi transfektsioonide kohta DMEM ja PEI (1µg DNA kohta 2µl PEI-d). DNA:PEI suhe sõltub rakuliinist, vaja optimiseerida. 25 µl DMEM + pEGFP (250 ng/µl), 500 ng = 2 µl. 25 µl DMEM + pEGFP/FoxO3a (1000 ng/µl) 500 ng = 0,5 µl. 2x = 25 µl DMEM + 2x1 = 2 µl PEI lahust 3. Jagada DMEM+PEI segu võrdselt DNA segudele (26 µl kaupa), segada läbi, tsentrifuugida ja inkubeerida 10-15 minutit toatemperatuuril. Selles etapis tekivad DNA ja transfektsioonireagendi PEI kompleksid, lahus muutub häguseks. 4. Tõsta katteklaasid steriilsete pintsettide abil 24-augulise plaadi kahte auku. 5
segmenttuumalised. Kepptuumalised – noorvormid, tuum ümar või neerukujuline, murtud kepid. Segmenttuumalised – tuum segmenteerunud – liiguvad aktiivselt, fagotsütoosivõimelised. Agranulotsüüdid – sõmerus puudub. Monotsüüdid (2-10%) – liigub, fagotsüteerib. Lümfotsüüdid (20-45%) – selgepiirilised. Jagunevad T ja B rakkudeks. 2.8.3. Leukotsüütide loome. Leukotsüüdid tekivad punases luuüdis. Eellaseks on pluripotentsed tüvirakud – ühest (müeloblastist) rakuliinist saab alguse granulotsüütidele ja monotsüütidele, teisest lümfotsüütidele. Suurem osa küpsemata lümfotsüütidest rändavad looteea lõpul ja pärast sündi kohe lümfaatilistesse organitesse ja paljunevad mitootiliselt. Valminud leukotsüütide varu säilitatakse tekkepaigas seni, kuni neid vaja läheb. Leukopoeesi reguleerivad tsütokiinid. 2.8.4. Neutrofiilid. Granulotsüüt. 40-75%. Elavad põletikulises hapnikuvaeses koes, fagotsüteerivad. Tõuseb
annaabi.ee 
