arenemisteooriaks, kus on kasutusel:1) haruline käsitlus, s.o. käsitletakse põllumajanduses toimuvaid objektiivseid protsesse (spetsialiseerimine, kontsentreerimine, intensiivistamine); 2) regionaalne käsitlus, s.o. käsitletakse tootmise paigutuse ja arengutaseme ühtlustamise küsimusi. 20.sajandil toimus põllumajandusökonoomikas laialdane matemaatiliste meetodite kasutuselevõtt, mis oluliselt tõstis antud aine rakenduslikkust. Majandusteaduste ja muude teaduste piiril arenevad majandusgeograafia, majandusõigus, jt. piirteadused. Viimastel aastakümneil on majandusteadust hakatud tihedalt seostama matemaatikaga, sotsioloogiaga, küberneetikaga, psühholoogiaga ja muude teadustega. Põllumajandusökonoomika kui teaduse arengule on iseloomulik: 1) sidemete tugevnemine teiste teadustega nagu agronoomiaga ja tehniliste teadused jne. ja 2) uute uurimisalade ja distsipliinide tekkimine senise teaduse raames.
Kahte lähenemist kõrvutades võib järeldada, et loodusturismi on võimalik defineerida kitsamalt, lähtudes turisti motivatsioonist turismitoote tarbimisel looduses, kui ka laiemalt, hõlmates kõiki looduskeskkonnas pakutavaid turismitooteid. Mõlemal lähenemisel on omad eelised ja puudused: · Kliendikeskne lähenemine iseloomustab paremini loodusturismi sügavamat olemust ning sihtgruppi st, loodusturisti. Antud definitsiooni rakenduslikkust piirab aga asjaolu, et selle põhjal on raskem klassifitseerida ettevõtteid või turismitooteid loodusturismi valdkonda, kuna me ei tea täpselt, miks üks või teine klient antud toodet tarbib. · Tootekeskse lähenemise puuduseks on, et see hõlmab väga erineva, kohati vastandlike huvidega turistide sihtgruppe, mis ei pruugi olla omavahel ühilduvad. Eeliseks on see-eest sektorisse kuuluvate ettevõtete ja toodete
ja uurimise eesmärgi alusel kolme rühma. 1. Teoreetilised teadused: teoreetiline filosoofia, füüsika ja matemaatika. Need teadused käsitlevad asju, seoseid ja omadusi, mille muutumise põhjused on neis endis ning mis kestavad alati ja on üldised kõigile seda tüüpi nähtustele. Neis teadustes saavutatav täpne teadmine on universaalse, üldise ja paratamatu iseloomuga (nt matemaatika teoreemid). Teoreetiliselt tegevuselt ei oodatud mingit rakenduslikkust väljaspool theoria´t ennast. 2. Praktilised teadused: eetika ja poliitikaõpetus. Neis valdkondades uuritavate nähtuste varieeruv olemisviis (ontoloogiline eripära) ei võimalda nende kohta universaalse ja paratamatu iseloomuga täpse teadmise saavutamist. Praktilised teadused käsitlevad selliseid asju ja olukordi, mis võivad olla nii või naa ning mille toimimise põhjus ei ole mitte neis endis, vaid tegutseja otsustes. 3
kuidagimoodi tegeliku tõlketegevusega. Näiteks ütleb nii Märt Väljataga oma artiklis (2008), kus nendib ka, et tõlketeadusel polegi rakenduslikke ambitsioone. Sellise arvamuse baasilt on arenenud ka pikem dialoog praktiseeriva tõlkija (Emma Wagner)ja tõlketeadlase (Andrew Chesterman) vahel, kes leiavad oma arutelu lõpuks, et tõlkimise uurimine võib siiski ka tõlkija jaoks kasulik olla ning et tõlketeadus ei peaks ehk kartma rakenduslikkust ja mingil määral preskriptiivsust (Chesterman ja Wagner 2002). See peatükk käsitleb tõlkimise (tõlgete, tõlkimisprotsessi, tõlkija) uurimist ning julgeme öelda, et võiks kindlasti huvi pakkuda ka tõlkijale, sest seos tegelikkusega on olemas nii uurimismaterjali kui sageli ka uurimistulemuste rakendatavuse näol. Uurimustes püütakse välja selgitada, millised on tõlketeksti iseärasused ja mida tõlkija teeb, kui ta tõlgib
annaabi.ee 
