f (x; y) suurim ja vähim väärtus antud piirkonnas . Seda tüüpi ülesannete lahenduskäik koosneb reeglina kolmest osast: 1 Leiame esialgse funktsiooni f (x; y) statsionaarsed punktid. 2 Lahendame tingliku ekstreemumi ülesande(d) piirkonna rajajoonel : st leiame vastavate Lagrange'i funktsiooni(de) (x; y; ) = f (x; y) + F(x; y) statsionaarsed punktid. 3 Arvutame funktsiooni z = f (x; y) väärtused f (x; y) statsionaarsetes punktides, mis jäävad piirkonda ning rajajoontel saadud Lagrange' funktsiooni(de) statsionaarsetes punktides, mitmest osast koosneva rajajoone korral ka vastavate osade otspunktides.
elementideks. Naaberelementidel peavad olema ühised sõlmpunktid. Kõikide elementide kogusumma peab kogu määramispiirkonna täpselt kokku andma. 4. Pidev arvutatav funktsioon aproksimeeritakse igas elemendis polünoomiga, mis defineeritakse funktsiooni väärtuste alusel sõlmpunktides (st sõlmväärtuste alusel). Igas elemendis võetakse erinev polünoom, kuid need valitakse nii, et funktsiooni pidevuse tingimused elementide rajajoontel oleksid täidetud. Seda polünoomi nimetatakse ka elemendi funktsiooniks. Nendest elemendi funktsioonidest moodustub tükiti pidevate funktsioonide hulk, mis hõlmab kogu määramispiirkonna. 5. Lineaarvõrrandite süsteemi tuletamine antud objekti iseloomustava funktsionaali minimeerimise kaudu. 6. Selle süsteemi lahendamine sõlmväärtuste suhtes. 7. Kõigi vajalike suuruste lõplik arvutamine igas elemendis 14
Kaks korda pidevalt diferentseeruva funktsiooni korral saame kirja panna , ) := f (x , y ) + F (x , y ) statsionaarsed punktid. Taylori valemi: f(x + x,y + y) = f(x,y) + fx(x,y) x + fy(x,y) y + R1(x,y). Kuna P(x,y) on statsionaarne punkt, siis saame 2f = 3.Arvutame funktsiooni z = f(x,y) väärtused f(x,y) statsionaarsetes punktides, mis jäävad piirkonda ning rajajoontel saadud 2R1(x,y) = fxx(Q)( x)2 + 2fxy(Q) xy + fyy(Q)( y)2, kus Q(x + x,y + y), 0<<1. Lagrange' funktsiooni(de) statsionaarsetes punktides, mitmest osast koosneva rajajoone korral ka vastavate osade otspunktides. Kui funktsiooni z=f(x,y) osatuletised fxx , fxy ja fyy on pidevad selle funktsiooni statsionaarses punktis S(a,b), siis
viirutamisel, valides väga kõrge mustritiheduse. Niisugune teguviis ei ole kuigi mõistlik, sest muudab joonise mahu suureks ja töö temaga aeglaseks. Viirutamine nõuab korrektset joonist! Nimelt, kui viirutatav ala ei osutu kinniseks, siis võib viirutamine üldse ebaõnnestuda või "jooksevad" viirutusjooned praost välja (pragu ei pruugi silmaga nähtav ollagi!). Samuti võidakse saada vigane viirutus siis, kui viirutatava ala rajajoontel on üleliigsed vabad jooneotsad ("vuntsid"). Mõnikord osutub vajalikuks kirjutada viirutatavale alale teksti. Tekstiga kaetud ala tuleb loomulikult jätta viirutamata. See on saavutatav lihtsa võttega: tekst tuleb juba enne viiruta- mist peale kanda ja lülitada viirutatavate alade rajajoonte hulka (valikus Select Objects). 6. Modifitseerimiskäsud 28
annaabi.ee 
