tervenisti etnofuturismialaste plaanide arutamisele ja ühistegevuse kavandamisele. Küsimus on keeruline seepärast, et eriti Venemaa territooriumil elavaid soome-ugri rahvaid on püütud viimastel aastakümnetel eriti aktiivselt ümber rahvustada, üritades kaotada nende identiteeti. Konverents teadvustas omakultuuri kui identiteedi aluse ja põhiväärtuse ning otsustas igakülgselt toetada ja propageerida tegevust, mis kindlustab "etnole futu" s.o. rahvuste ellujäämise tulevikus rahvustena. Otsustati ühiselt ellu jääda. Läbirääkimistel leiti, et parim viis selleks on loovalt ühendada soomeugri iidne mõtteviis infoühiskonna uusimate võimalustega. Käesolev kokkuvõte on konverentsi initsiaatorite ja korraldajate ülevaade soome-ugri etnofuturismi kui mõtteviisi alustest ja kujunemisloost. Etnofuturism on säde, mis tekib kultuuris selle olemuse kahe pooluse kokkupuutel. Nendeks poolusteks on kultuuri kõige ürgsemad, rahvale kõige omasemad kihistused ühelt poolt ja
Püha Rooma Keisririik ja Katolik kirik aitasid kaasa Rooma õiguse levikule Lääne-Euroopas. Ida- Euroopa läks teist teed ning nende põhiliseks kultuurikeeleks oli kreeka keel, mitte ladina keel nagu seda Lääne- Euroopas. Vana Bütsantsi impeerium ja tema pärijad, Venemaa ja Türgi olid hilistulijad Euroopa õiguslikku arengusse. Ida- Euroopa polnud ühtne. Olemasolu idablokist sai teatavaks alles teise maailmasõja lõpus, seni varjas Idablokk oma eripära individuaalsete rahvustena. Riikidel, kes enne esimest maailmasõda kuulusid Austria-Ungari Impeeriumi alla, on ühine õiguslik ajalugu. Poola ajalugu on läbi sajandite olnud mõjutatud selle kõrvutamisega Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa vahel, mis on ähvardanud selle eksistentsi ja mõnikord on viinud tegevuse lõppemine iseseisva riigini. Poolas on katoliiklus domineerivaks jõuks ja seetõttu kuulus Poola Ladina kultuuritraditsiooni. Pärast kommunistlikku ülemvõimu lõppu, alates 1940 aastast, olid Ida-
näha lehmade lüpsmist, piima läbikurnamist ja või valmistamist. Juustu valmistamisest ei ole sellel friisil veel midagi aimata. Seda mainitakse alles 500 aastat hiljem kiilkirjatahvlil, mis pärineb samuti Sumeritelt. Üks Sumeri põllumees on tahvlil üles tähendanud oma karja suuruse ja majapidamise saagi läbi mitme aasta (Piimast). Piima kasutamine toiduks on väga laialt levinud terves maailmas. Suurimateks piimatarbijateks on meie planeedil rahvustena Soomlased, Rootslased ja Taanlased, kus tarbitava piima hulk aastas küündib ühe inimese kohta 150 kg-ni ja isegi rohkem. Järgmistena tulevad Saksamaa ja Prantsusmaa ning Eesti jagab taset Ameerika ühendriikidega, kus piima tarvitatakse ühe inimese kohta aastas keskmiselt 80 – 90 kg. Siit võib järeldada, et kõige rohkem on piim au sees just Euroopas. Vahemereäärsetes maades on tänapäeval rohkem
taassünd. Hiljem kujunes aadli kultuuri tunnuseks prantsuse keel. Rahvusluse ja rahvusriikluse ideoloogia esilekerkimine toimus euroopas 18.-19. sajandil. Leiti, et parimad tingimused vaimseks ja ühiskondlikuks on loodud siis, kui riik ja rahvus kattuvad (Tsehhoslovakkia, Jugoslaavia jne. on lagunenud). Riigi ja rahvus piirid ei saa ka tulevikus täielikult kattuda. See tõttu jääb rahvuslike õiguste küsimus ka edaspidi päevakorda vähemusrahvuste probleem. Vähemus rahvustena vaadeldakse selliseid etnilisi gruppe, kes arvulises vähemuses olles elavad mingi riigi territooriumi osal põliselt (nt. saamid Norras, sibula-venelased Eestis Peipsi ääres jne.). Hõim - väike algelise kultuuriga etnos. Hõimuliikumised põhinevad rahvaste sugulusel. Hõimuliikumistele andsid olulise tõuke 18.-19. sajandi keeleteaduslikud ja arheoloogilised avastused. Enamasti on nende taga seisnud ka konkreetne poliitiline huvi.
annaabi.ee 
