Tema luuletused on väga menukad, seda võib järeldada sellest, et tema luuletusi on tõlgitud 13-sse keelde. Veljo Tormis on kirjutanud Andres Ehini tekstidele koorilaule. Õpingu · 1958 lõpetas Tallinna 21. Keskkooli · 1964 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina soomeugri keelte erialal Töökohad · 19641965 saksa keele, kehalise kasvatuse ja ajaloo õpetaja sölkuppide juures Ratta külas Jamali-Neenetsi rahvusringkonnas · 19641965 ajakirja "Küsimused ja Vastused" toimetaja · 19661969 ajalehe "Sirp ja Vasar" peatoimetaja asetäitja · 19691972 ajakirja "Kultuur ja Elu" osakonnajuhataja · 19691972 ENE toimetaja · 1974 vabakutseline kirjanik Looming Luulekogud: · "Hunditamm" (1968) · "Uks lagendikul" (1971) · "Luba linnukesel väljas jaurata" (1977) · "Vaimusõõrmed" (1979) · "Tumedusi rüübaten" (1988) · "Täiskuukeskpäev" (1990)
Eks kõige raskematel aegadel tulnud neil muidugi vaiksetel ja varjulistel kohtadel töötada, aga hiljem oli ema Pedagoogilise Instituudi võõrkeelte kateedri juhataja ja isa Kommunaalpanga asedirektor. Andres Ehin lõpetas 1958. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja 1964. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna soome-ugri keelte erialal. Ehin suundus pärast ülikooli lõpetamist sugurahva sölkuppide juurde ja oli õpetaja Ratta külas Jamali-Neenetsi rahvusringkonnas. Ta õpetas saksa keelt ja kehalist kasvatust. "Seal koolis oli üks maadlusmatt ja mul mõned maadlusvõtted kooli ajast meeles, eks ma siis seda õpetasingi," meenutab ta. "Kooli direktor oli tatarlane ja kui tuli ajalooõpetajana hakata tatari-mongoli ikke õudusi jutustama, viskas tal närv nii üle, et sokutas ajalootunnid ka mulle ja hakkas ise kehalist kasvatust andma." Lääne-Siberis Krasnoselkupski rajoonis,
Andres Ehin, Eesti luuletaja, fennougrist ja kirjanik, sündis 13. märtsil 1940. aastal Tallinnas 1921. aastal Venemaalt opteerunud eestlastest vanematele. Tema isa oli maksuameti asedirektor ja ema välisministeeriumi tõlk, kes mõlemad tundsid hästi vene, saksa ja prantsuse luulet. Andres Ehin lõpetas 1958. aastal Tallinna 21. Kooli ning kuus aastat hiljem Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina soome-ugri keelte erialal. Andres Ehin elas 1964-1965 Ratta külas Jamalo-Neenetsi rahvusringkonnas Tazi jõe ülemjooksul sölkuppide juures, kus töötas kehalise kasvatuse ja ajaloo õpetajana. Sölkupid (söl' 'taiga', kup 'inimene') elavad Siberis Venemaal. Nad räägivad samojeedi lõunarühma kuuluvat keelt. Sölkuppide traditsiooniline maailmapilt tunneb universumi kolmeks jagamist, müütilisi jõgesid, ilmapuud ja taeva jagunemist seitsmeks astmeks - need elemendid on olemas pea kõigi Lääne-Siberi rahvaste mütoloogias. 1965. aasta suvel asus Ehin tagasiteele, tutvudes
tekste ja katkendeid tõlkinud algkeeltest ka Andres Herkel, Maret Kark, Märt Läänemets, Teet Toome,Martti Kalda, Alari Allik, Rein Raud). Samuti oli, tulevikus toimuvat silmaspidades, oluline see, et 70.-ndate paiku sagenesid teadlaste uurimisekspeditsioonid ja budismijärgijate nn. palverännakud NSVL nendesse piirkondadesse, kus oli veel säilinud elav budistlik keskkond, traditsioon jakultuur. 70.-ndatel käidi sel eesmärgil peamiselt just Burjaatias ja Burjaadi Autonoomses Rahvusringkonnas, kus veel olid alles kaks gelukpa (gelugpa,gelug-pa, geluk, gelug, geluk-pa) traditsiooni esindavat budistlikku kloostrit Ivolginski (Ivolga) datsan ja ajalooline Aginski (Aga) datsan), mis kogu NSVLterritooriumil olid sel perioodil ainsatena veel tegevad. Karl Tõnissoni poolt toodud budistlik gelukpa traditsioon oli Eestis selleks ajaks juba kaotanud oma järjepüsivuse. Sel perioodil kujunesid traditsioonilisteks nn
annaabi.ee 
