Keskne programmiline märksõna on elulähedus. Sellelt oodati lihtsamat tüüpu realismi, astus teravalt nooreestliku uusromantismi vastu, ründas Noor-Eesti, Siuru ja Tarapitaga seotud kirjandust. Vaikiv olek-ajajärk 1934-1940, selle aja kirjanduses on tuntav selge opositsioon ametliku positiivsusega(A.H.Tammsaare ,,põrgupõhja uus vanapagan"). Rahvuslikule positiivsusele vastanduvad psühholoogilised romaanid, milles tõuseb esile inimese isiklik sisemaailm. Traditsioonilisem ja rahvuskesksem. Arbujad-Heiti talvik,paul viiding, uku masing, bernard kangro, betti alver, august sang, kersti merilaas. Nooreestliku sümbolismi taaselustamine ja edasiarendamine. Klassikalise, kindla ja lõpetatud ülesehitusega luulevormi eelistamine, maailmakirjanduse autorite mõju. Huvi vaimsete, elufilosoofiliste küsimuste vastu. Ajakriitiline hoiak. Luule ja kunsti tõeväärtuse rõhutamine
1920.-30. Aastatel toimus ka psühholoogilise romaani esiletõus. Süvapsühholoogilist, inimese alateadvust uurivat kirjutamislaadi viljelesid noored kirjanikud Reed Morn, Leo Anvelt ja Aadu Hint. Sama suunda esindas ka Johannes Semperi romaan "Armukadedus", mis vaagib detailideni armastuse ja armukadeduse vahelist pingelist võitlust peategelase sisemaailmas. 1930. aastate kirjandust mõjutas poliitiliselt komplitseerunud olukord, proosakirjandus oli sel ajal traditsioonilisem ja rahvuskesksem. 1930. aastate kirjanduses seostub realismiga eluläheduse kontseptsioon, millega algatas Kirjanduslik Orbiit- esimene suur kirjanduspilti kujundav rühmitus pärast Tarapitale järgnenud vaheaega. Selle juhtivad liikmed proosas olid August Jakobson, Erni Hiir jt. 1934. aastal toimunud poliitiline pööre ei tähendanud kirjandusele küll päris otsest kontrolli, nagu see toimus ajakirjandusega, kuid positiivsele elukujutamisele ja rahvuslikkusele orienteeritud riiklik
Asjaolusid arvestades kujunes riigi kultuuripoliitika kunstide majandusliku toetussüsteemi -Kultuurkapitali loomisel küllaltki edukaks. 1920. aastate poliitiline demokraatia võimaldas kirjanikele praktiliselt täielikku loominguvabadust, mida 1934. aastast autoritaarsemaks muutunud reziim küll tuntavalt piiras. Nii ongi varasem iseseisvusaegne kirjandus liikuvam, otsingulisem, maailmale avatum kui 1930. aastate traditsioonilisem ja rahvuskesksem looming. Siiski leidub kogu Eesti Vabariigi aegses kirjanduses vaimset ärksust, loomingulist sõltumatust ja opositsioonivaimu. Küpsete tulemusteni jõudsid luule ja proosa, esinduslikke teoseid leidub kõigis kirjandusliikides ja zanrides. Kirjanduse seisak ning allakäik 1940. aastate okupatsioonides ja sõjaolukorras oli järsk ja paratamatu. 1920. aastate esimesel poolel paistis oluliselt välja vooluline mitmekesisus, kus
Luts oma jutustustega "Andrese elukäik", "Tagahoovis, "Vaikne nurgake"- 1930. proosa kaks tippteost. Lisaks veel mälestusraamatud ja följetonid. Mälestusliku koega teostest kerkib esile Tuglase "Väike Illimar". Tõusis esile psühholoogiline romaan- Reed Morn, Leo Anvelt, Aadu Hint, Johannes Semper "Armukadedus"- armastuse ja armukadeduse vaheline pingeline võitlus peategelase sisemaailmas. 1930ndate kirjandust mõjutas keeruline olukord poliitikas, traditsioonilisem ja rahvuskesksem, elulähedus. Ajaloolised romaanid- Mälk "Läänemere isandad", Kivikas "Nimed marmortahvlil" (romantiline, heroiseeriv, mis eristab seda teistest). Ametlikust positiivsusest väljaspool on Tammsaare, Semper "Kivi kivi pääle", Karl Ristikivi esimesed 31 romaanid. Ta on II ms eelse noorema kirjanikepõlve kõige silmapaistvam esindaja eesti proosas. Alustas ajaviitejuttudega, lasteraamatud "Semud" ja "Sellid", romaanid nt Tallinna
annaabi.ee 
