seltskonnatants. Algselt oli see kõrgseltskonna harrastus, kuid 19. sajandil levis see ka lihtrahva hulka ja 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes tõukas see rahvatantsu kõrvale. Praeguseks on rahvatants peamiselt taandunud tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes välja 16. 17. sajandil. Tantsu liigitatakse kolmeks: rahvatants, seltskonna- ehk peotants ning lavatants, mis omakorda jaguneb klassikaliseks ja balletiks, karaktertantsuks ehk lava- rahvatantsuks, plastiliseks tantsuks ning estraaditantsuks. Ei ole kahtluski, et seltskonnatants on oma populaarsust suurendamas ning tema hiilgeaeg ei ole kaugeltki mitte käes. Tänapäeval peetakse seltskonnatantsudena tavaliselt silmas teatud kindlaid paaristantsu stiile, mis kujunesid enam-vähem praegusel kujul välja alles 20. sajandi alguse Inglismaal ja mida Nõukogude perioodil hakati nimetama peotantsuks. Neist tantsudest kümnes võisteldaksee ka võistlustantsus ehk tantsuspordis
(Tants, 2015) Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.–17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti. (Laird, 2016) 1.2 Tantsu liigitus Tantsitakse üksi, paaris või hulgakesi. Eristatakse rahvatantsu, seltskonna- ehk peotantsu ja lavatantsu. Euroopa lavatants jaguneb klassikaliseks ja balletiks, karaktertantsuks ehk lava-rahvatantsuks, plastiliseks tantsuks ja estraaditantsuks. Peotantsust on väljakujunenud kindlatele reeglitele vastav võistlustants. Võisteldakse Standardtantse ja Ladina-Ameerika Standardtantsud: Aeglane valss, tango, viini valss, slow foxtrot, quickstep. Ladina-Ameerika tantsud: samba, cha-cha, rumba, paso doble, jaiv. Eesti rahvatantsu saab jagada folkloorseks (näiteks tantsuansambli Leigarid repertuaar) ja folklooril põhinevaks autoritantsuks (näiteks tantsuansambel Sõprus repertuaar).
kultuurivaldkond, mis enamasti pole siiski ühtlaselt mõjustanud kogu Ida-Virumaa territooriumi. Eraldi terviklik piirkond on põhjarannik, kus soomepärased jooned ilmnevad Viru-Nigula-Lüganuse-Jõhvi khk. osas, oluliselt ulatumata Vaivara kihelkonda. Tervikuna on Virumaa rahvakalender põhjaeestiline ning Lääne-Virumaa on peaaegu erijoonteta. 11 ENDISAEGSE VIRUMAA TANTSUVÕIMALUSED JA TANTSUD Valdav osa tantsudest, mida praegu eesti rahvatantsuks ehk folkloorseks tantsuks nimetatakse, on tegelikult eesti talupoja kunagised seltskonnatantsud, mis nüüd pole enam moes. Meelelahutusliku tantsu õhtuid peeti harilikult pühapäeva õhtuti suvel väljas, talvel talutubades. Neil on mitmesuguseid nimetusi: lamakas ehk lämakas, säru ehk särud ehk külasärud, suprik ehk subrik, külapidu, tantsuõhtu ehk tantsud, ball, pitspall ja simman. Enne särusid oli külanoorte peamine tantsupaik ilmselt kõrts.
aastatel alustas tööd Kristjan Torop, rahvatantsude koguja, uurija ning rahvapärase esituse taaselustaja. K. Torop uuendas nii rahvatantsude viljelemise kui ka uurimise teoreetilisi lähtekohti ning terminoloogiat. Kahjuks jõudis ta valmis vaid väikse osa oma teoreetilisest tööst. 9.2. Eesti rahvatantsu ajaluguEesti rahvatantsude puhul võib eristada vanemat ja uuemat kihistust. Vanemat kihistust (mis taandus üldisest kasutusest umbkaudu 19. sajandi jooksul) nimetatakse üldiselt rahvatantsuks. Kõige ürgsemad on siin voor- ja sõõrtantsud ning maagilise iseloomuga imiteerivad tantsud. 18. 19. sajandi vahetusel levisid Eestisse lääne poolt paariskolonntantsud. Eestisse levinud uuemaid tantse (alates 19. sajandi keskosast kuni tänapäevani) nimetatakse tavaliselt seltskonnatantsuks. Suur osa vanematest seltskonnatantsudest kodunes Eestis sedavõrd hästi, et neid võib nimetada ka uuemateks rahvatantsudeks.
annaabi.ee 
