Raadioreklaami eetrisse laskmine kahel korral päevas ,kahe nädala jooksul enne kontserti maksab 500 krooni. Ajalehes Järva Teataja avaldan reakuulutusi kolmel korral nädalas ,mis toob ära kõige olulisema info kontserdi kohta kõige lühemal kujul. Enne kontserdi toimumist tellin ka suurema reklaamipinna, kus on toodud ära juba suurem kujundatud reklaam koos Uno Loobi pildiga. Türi Rahvaleht on nädalaleht. Seal tellin kaks reklaamipinda, kahe nädala jooksul. Türi Rahvalehes läheb see maksma 300 krooni ja Järva Teatajas 500 krooni. Järva Teatajas on mul tuttav ajakirjanik, kes enne kontserti avaldab tasuta juubeliintervjuu Uuno Loobiga, pikema artiklina. Pileteid kontserdi tarbeks ostan nelisada, kuna just niipalju kohti on kultuurimaja saalis. Seega vajan neli piletiraamatut, milles igaühes on sada piletit. Kulu piletitele 4X 150 =600EEK Pileteid kavatsen müüa ise ja ainult 1h enne kontserdi algust. Kokku tuleb siis kulusid 7600 krooni eest.
populaarne suvituspiirkond. Septembrist pandi trammid käiku ka mööda Tartu maanteed Heeringa tänavani. Algselt kasutasid suvitajad Kadriorgu sõitmisel enamasti voorimehi. Hiljem pidas Kadrioru ja kesklinna vahel regulaarset ühendust tilisang, mille lõpp-peatus oli Kadrioru supelsalongi lähedal. Trammiliin suleti ajutiselt seoses Esimese maailmasõjaga 1914.aastal ning lõplikult 14.novembril 1918. Hoburaudteed pärast seda enam ei taastatud. 1926.aastal kirjutati Rahvalehes:“ Viimase ajaloolise mälestusmärgina meie tänavraudtee konka elukäigus on kahtlemata kaks endist konkavagunit, mis ühes muu vana rämpsuga Kadriorust on toodud uude trammikuuri. Oma välimuselt viletsad, aknad ilma klaasideta, puuduvad assid ja isegi rattad, lasevad vihma läbi- nõnda lamavad nad nüüd töökoja õuel mahajäetuna“. Tööle jäi aga Vene-Balti tehase ja Bekkeri tehaste poolt 1915.aastal mööda Kopli tänavat ehitatud trammiliin, kus sõitsid auruvedurid ja
teateid laulu (arvatava) prototüübi, kõrtside ja järvede rentniku August Ambrosiuse (1843- 1936) elukäigu (teemantpulmad, pere, surm jm) kohta Nende mõjul hakkas rahvas teda selle laulu prototüübiks pidama. Kuid need, kes kunagiste sündmustega täpsemalt kursis olid, ei rutanud tema kuulsuseoreooli vähendama, kui ta ise ei pidanud vajalikuks ammustelt aegadelt unustuseloori pisut kergitada. Tõde jõuab ajakirjandusse 1938. aastal, kaks aastat pärast A. Ambrosiuse surma, mil «Rahvalehes» ilmus pikem artikkel ««Ambroosius oli ladna mees...». Kuulsa üliõpilaslaulu sünniradadel». Tähekombinatsiooni E. W-n taha peitunud kirjutaja näib olevat kunagise jõuluaegse sündmusega hästi kursis ja teatab: kuigi Tartus elanud vanahärra kandis sama haruldast nime ja oli kõrtsmikuametitki pidanud, ei olnud ta siiski see õige Ambrosius, vaid tema noorem vend. Tegeliku Ambrosiuse, Torma kõrtsimehe eesnimi olnud Konstantin ja ta elanud aastatel 1838-1885
E. Berendt mainib, tuleks siin siiski silmas pidada, et aditiivsed vormid olid ka Aafrikas levinud ja seega antud juhul võisid toimida mõningal määral folkloorsete juurtena (Berendt 1999: 18). 17 Trombonist Tom Browni orkester mängis Chicagos Lamb’s Cafe’s; tema eelmainitud reklaamlause oli: “Brown’s Dixieland Jass Band, Direct from New-Orleans, Best Dance Music in Chicago!” (Shipton 2001: 100). Ebamäärane vihje sellele seosele on ka 30.06.1928 Rahvalehes ilmunud artiklis “Jazz ja meie”, kus räägitakse muu hulgas 1915. aasta Chicagos esinenud Jazz Brownist. 18 Võistluse resultaadid viitavad veel kord inimfantaasia ääretusele: Synco-Pep, Rhytmic-reverie, Rhapsodoon, Peppo, Exilera, Hades Harmonies, Paradisa, Glideola, Mah Song. Parimaks valiti Synco-pep (samas). 19 Lääne-Aafrika nn Kullarannikul, s.t regioonis, kust neegreid Ameerikasse ümber asustati, oli muusikas
annaabi.ee 
