Retoorilisena esitatud küsimused viitavad sellele, et ühiskond pole teinud õigeid rõhuasetusi. Eesti muutub üha enam ükskõiksete ühiskonnaks, kus domineerivad edukate egoism ja mahajääjate apaatia. See kõik õõnestab aga meie ainukest kapitali ja arengu tagatist -- inimest. Eesti tee saab olla vaid heaoluühiskond, mis tagab kõigile oma liikmetele elamisväärse elu ja välistab suured ühiskondlikud lõhed. Põhjala riikides läbi proovitud ja Rahvakodu nime all tuntud lähenemise sisu on lihtne: iga inimene on ühiskonna täisväärtuslik liige, igaüks peab leidma võimetekohase rakenduse ja andma oma panuse ühiskonna arengusse. Just kõigi inimeste rakendamine ühiskonna vankri ette ja kõigile turvatunde loomine on Rahvakodu mõte. Lihtsamalt öeldes on praegu ühiskonna põhiprobleem inimeste, ennekõike aga lastega perede normaalne toimetulek. Et väikese ja veel suhteliselt vaese elanikkonnaga Eesti võiks oma elujärge parandada,
aastate sisepoliitiline ebakindlus: Suurim partei sots.demokraadid (SAP):umbes 33%, maailma I demokraatlikul teel võimule saanud sots.demokraatlik valitsus 1920. II ja III sots.dem.valitsus 1921-23; 1924-25 PM Hjalmar Branting, kes veendunud parlamentaarse demokraatia pooldaja Konservatiivid ja liberaalid mõlemad u 20% ja liberaalide lõhenemine kaheks (1923-35). Lisaks veel talurahvapartei ja kommunistid. 1926-28 nn talurahvapoliitika ajastu: liberaalide vähemusvalitsus. Sotsialistlik rahvakodu (folkhemmet) visiooni algus Peale Brantingi surma 1925 sot.dem. juhtimine läks noorema vasakpoolsema tiiva kätte, sotside uus juht Per Albin Hansson (1925-46). Mõiste ,,rahvakodu" kujunemine I) Tähendas esialgu vaese rahva infopunkti (1890.aastatel) II) 20.sajandi alguses konservatiivid kasutasid mõistet ühiskonnaharmoonia tähenduses radikaalsete nõudmiste vastu III) P.A. Hansson omandas termini ja andis sellele uue sots. demokraatliku tähenduse (1928---):
ajalisse lähedusse valitsuskriisiga, Rail Balticu diskussiooni elavnemise ja internetiportaali "Objektiiv" aastapäevakonverentsiga "Millist Eestit me tahaksime?" 5. novembril. Kui oleksin saanud konverentsile minna, oleksin sõna võtnud vastutuse ja õigluse teemal, hiljem veendusin, et mitu ettekannet tollel konverentsil käsitlesid samu teemasid minu hinnangutega lähedases võtmes. Need momendid kuuluvad kindlasti minu teemamotivatsiooni hulka. Eestist on kodanike ja elanike rahvakodu asemel kujundatud näilise demokraatiaga näiline õigusriik. Õiguskaitsesüsteem on üks osa sellest ametnike riigist, kus ametnikel on õigus otsuseid teha millegi eest vastutamata. Huvi õigluse teema vastu on Vene-aegsetel represseeritutel loomulik elukaaslane, minul lisandusid sellele repressioonid Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteemilt. Hiljutised isiklikud kogemused kokkupuudetest Eesti õiguskaitsesüsteemiga motiveerisid mind teemat veel kord võimalikult süsteemselt käsitlema.
19 sai I poolel on tähtsaks algmaterjaliks lastwekirjandusele vendade Grimmide “Kinder- und Hausmärchen”. Sellel ajal on vanad žanrid au sees, kuid realistlikud lapsepõlvekirjeldused muutuvad idüllilisemaks ja moraal jääb tahaplaanile.Poisteraamatus tohib tomineerida seiklus, samal ajal tüdrukuteraamatud raamivad mõnikord terve arenguloo. 19. saj keskpaigaks on arenenud Lk kõige levinumad žanrid. 20. saj algus kuni I maailmasõjani oli õitseaeg. Siit pärinev Rootsi rahvakodu idee. I maailmasõjaajal oli kokkuhoid, mis kammitses LK tarbimist ja seal ei toimunud muudatusi.1940 puhkes roosti LK uuesti õisele. Teemaks oli “Vaba” laps, kelles nähti rahu ja humaansuse garantiid.. Ilmus Lindgreni “Pipi Pikksukk”.1950-ndat peetakse langusperioodiks, mil hakkasid jälle levima mõttetud MJ ja argiidüllid. 60-70-ndatel hakkati käsitlema realistliku probleemikäsitlust. 70-ndate huvikeskmes olid fantaasia ja psühholoogia. Hinnati kõrgel nn moodsat MJ,
annaabi.ee 
