Eesti – kas heaoluühiskond? (9)

Eesti – kas heaoluühiskond?

Heaoluühiskond, mille poole Eesti vähemalt poliitikute sõnades püüdleb, jääb meist paraku üha kaugemale, sest kui majanduskasv on meil Euroopa kontekstis muljetavaldavalt kiire, siis muljetavaldavalt vilets on meil tervishoiu rahastamine.
Meenutame, et oleme Euroopas ka kõige suurema HIV/AIDSi levikuga riik, oleme riik, kus inimese oodatav eluiga on Euroopa üks lühemaid ning kus 60 protsenti surmadest põhjustavad südame- ja veresoonkonnahaigused.
Kuigi haigekassa tänavune peaaegu kuue miljardi krooni suurune aastaeelarve paistab hoomamatult suurena , moodustavad Eesti kulutused tervishoiule siiski kõigest 4,8 protsenti sisemajanduse koguproduktist, samas kui Soomes on vastav näitaja seitse protsenti.
Statistika kohaselt sündis Eestis möödunud aastal vähem lapsi, kui osteti uusi autosid.
Suurim vaesuses või vaesusriskis virelev sotsiaalne rühm on lastega pered. Mida rohkem on peres lapsi, seda suurem on oht sattuda vaesusse. Kas see on normaalne?
Eestis on gümnaasiume, kust pääseb ülikoolidesse edasi õppima ligi sada protsenti lõpetajatest, ja koole , kust ei lähe ülikooli peaaegu keegi. Kas Tallinna ja Tartu lapsed on tõesti palju andekamad kui teised?
Retoorilisena esitatud küsimused viitavad sellele, et ühiskond pole teinud õigeid rõhuasetusi. Eesti muutub üha enam ükskõiksete ühiskonnaks, kus domineerivad edukate egoism ja mahajääjate apaatia. See kõik õõnestab aga meie ainukest kapitali ja arengu tagatist — inimest.
Eesti tee saab olla vaid heaoluühiskond, mis tagab kõigile oma liikmetele elamisväärse elu ja välistab suured ühiskondlikud lõhed.
Põhjala riikides läbi proovitud ja Rahvakodu nime all tuntud lähenemise sisu on lihtne: iga inimene on ühiskonna täisväärtuslik liige, igaüks peab leidma võimetekohase rakenduse ja andma oma panuse ühiskonna arengusse . Just kõigi inimeste rakendamine ühiskonna vankri ette ja kõigile turvatunde loomine on Rahvakodu mõte. Lihtsamalt öeldes on praegu ühiskonna põhiprobleem inimeste, ennekõike aga lastega perede normaalne toimetulek.
Et väikese ja veel suhteliselt vaese elanikkonnaga Eesti võiks oma elujärge parandada, on vaja tagada riiklikult tasuta kvaliteetne ja kõigile kättesaadav haridus lasteaiast ülikoolini, arstiabi ning kindlustus töötuse, tööõnnetuse või kutsehaiguse puhuks.
On vaja paigutada raha tööhõiveprogrammidesse, et tuua töötud tagasi aktiivsesse ellu. Noorte Mõõdukate arvates on selleks vaja radikaalseid muudatusi poliitikas.
Tõsta tuleb lastetoetusi, kümnekordistada tööhõiveprogrammide raha, toetada senisest enam lasterikkaid peresid ning jagada maksukoormus õiglasemalt. Ennekõike aga lõpetada nurjunud eksperiment ettevõtete maksuvabastusega.
Mõnedele Tallinna suurettevõtjatele suunatud soodustus on tehtud ülejäänute arvelt ega ole saavutanud ühtegi seatud eesmärkidest — töökohti pole juurde tekkinud, investeeritud on rohkem Lätisse kui uutesse tehnoloogiatesse, Eesti pole konkurentsivõimelisem teistest sama taustaga riikidest. Küll aga on kaotatud hulk väärtuslikku raha. Ajal, mil paljud noored loobuvad edasistest õpingutest rahapuuduse tõttu või paljud pered ei suuda tagada oma võsudele huviharidust, sõidavad meie tänavatel rikkal Saksamaalgi haruldased viimase malli bemarid ja Lexuse džiibid.
Eesti riiki sõjaväest ja vanglast kuni kunstimuuseumi ja Estoniani peavad ülal madala sissetulekuga inimesed. Täna on vaesemate maksukoormus peaaegu kaks korda suurem kui rikastel. Loomulikult ei pea inimesed sellist riiki õiglaseks. Seetõttu vajame progresseeruvat tulumaksu, mis jagaks maksukoormuse inimeste vahel võrdsemalt. Vähese sissetulekuga inimesi aitab kõige enam tulumaksuvaba sissetulekuosa suurendamine. Tulumaksuvaba miinimum peaks olema võrdne miinimumpalgaga. Vaid rikastele ja ilusatele pole riiki üldse vaja. Neil on erakool , turvafirma valvatav elamurajoon, eraarstid ning lagunenud teede puhuks maastur või kopter .
7.08.2019