Ühel kaugel, kaugel maal kaua aega tagasi kõndisid mööda pikka teed pimedad kerjused. Mööda sama teed tuli vastu neile mees elevandi seljas. Kerjused kõndisid elevandile vastu ja ei astunud üldse kõrvale. "Teelt eest ära!" karjus mees. "Kas te ei näe, et teie ees on elevant? Ta tallab teid lömaks!" Kerjused hüppasid teelt kõrvale! Üks neist ütles siis ehmatusega: "Kuidas me võisime teada, et meie ees on elevant? Me kõik oleme ju pimedad." Teine pime aga lausus: "Auväärt isand, võib - olla te ütlete, missugune see elevant õige on? Pole kunagi sellist looma kohanud" "Tulge ja katsuge teda," tegi elevandi peremees ettepaneku. "Siis te võite endale ette kujutada, missugune tore loom on elevant." Pimedad tegidki nii. Nad tulid elevandi juurde ning hakkasid teda katsuma. Üks puudutas sabaotsa, teine jalga, kolmas kõrva, neljas lonti, viies külge. Elevant oma peremehega läksid oma teed. Aga kerjused jäid rääkima, milline loom see elevant siis ...
Sealgi on esiplaanil valik Saatana ja Jumala vahel ning küsimus, kas peategelane suudab jääda kindlaks oma seisukohtadele. Loomulikult polnud lihtsurelik tolleaegsete kirjanike jaoks Jumala pojaga võrreldav ja raamatukangelased ei suutnud ahvatlustele kuigi edukalt vastu seista. Eriti levinud oli selline kujutamisviis keskajal, mil Kurat esines keelatud lihalike naudingute võimendajana, tahtes vastu vaid inimese surematut hinge. Hilis-keskaegsest rahvajutust sai romaani "Faust" kirjutamiseks inspiratsiooni ka J. W. Goethe. Maisest elust ja sellega kaasnevatest loobumistest väsinud professor ei taha Mefistolt muud, kui tunda end hetkekski õnneliku ja rahulolevana. Selles teoses kajastuvad kõik tüüpilised Kuradi-legendide motiivid. Olemas on nii leping kui ka klassikalised naudingud. Kuid lõpuni ei suuda Fausti köita ei ilusad naised ega veinikeldri-prassingu, volbriöö meeletu peomöll ega prestiizne ametikoht
Napolis(Marino): - kirjutas Venuse armastusest - mõjutused Boccacciost - rõhutab individuaalsust - kasvab välja manerism rõhutab maneere - maneristlik -> palju metafoore jne Kunst: - ülevoolav(kaunistused, liialdused) - sümbolid - Michelangelo - arhitektuur muutub populaarseks Selline kirjutamine hakkas kaduma, sest kirjanduse eesmärgiks on midagi öelda, kuid selline liialdustega kirjandus ei huvitanud enam. DRAAMA: Novell rahvajutust <-> romaan rüütliainelisest luulest Rüütliromaan-> kelmiromaan-> arenguromaan, seiklusromaan, kriminaalromaan RENESSANSI´i rüütliromaan peegeldas kuulsust - vabanemine keskaja dogmast - idealiseeritakse loodust, inimene oma õnne sepp - kangelane ei ole seotud aja ja ruumiga - rüütel individualist - vaatepunkt teosest väljas - ükski tegelane ei arene - ühiskond taustaks või puudub - tegelased justkui ei vanane BAROK´i kelmiromaan põhines vastutusel
maailmavaadet, haridust, kõrget elatustaset ja sellega kaasnevaid sootuks teistsuguseid probleeme, kui oli varem külainimesel. Esimesena on linnalugudest väikese ülevaate teinud Ülo Tedre, kes 1988. aastal L. Virtase kogumikku tutvustas. Eestipoolsed linnalugude näited on Ü. Tedre toonud oma mälule toetudes (Tedre l988). Kümmekond aastat varem oli aga M. Hiiemäe pajatuseuurimus avanud ukse avaramale nägemusele tänapäeva rahvajutust üldse (Hiiemäe 1978). Linnajutu leviku suhtes ei ole uurijad päris ühel seisukohal. L. Virtanen väidab, et linnajutu pesapaik on Soomes eelkõige Helsinki (seega suur linn) ja ta levib rohkem noorte hulgas, kuna need on liikuvama eluviisiga ja suhtlevad suurema arvu inimestega (Virtanen 1987, 209). Brunvand aga väidab, et kuigi linnajutud on tuntud laiades Ameerika ringkondades, igas vanuses ja igas põlvkonnas, on nad siiski eriti populaarsed keskklassi
Sealgi on esiplaanil valik Saatana ja Jumala vahel ning küsimus, kas peategelane suudab jääda kindlaks oma seisukohtadele. Loomulikult polnud lihtsurelik tolleaegsete kirjanike jaoks Jumala pojaga võrreldav ja raamatukangelased ei suutnud ahvatlustele kuigi edukalt vastu seista. Eriti levinud oli selline kujutamisviis keskajal, mil Kurat esines keelatud lihalike naudingute võimendajana, tahtes vastu vaid inimese surematut hinge. Hilis-keskaegsest rahvajutust sai romaani "Faust" kirjutamiseks inspiratsiooni ka J. W. Goethe. Maisest elust ja sellega kaasnevatest loobumistest väsinud professor ei taha Mefistolt muud, kui tunda end hetkekski õnneliku ja rahulolevana. Selles teoses kajastuvad kõik tüüpilised Kuradi- legendide motiivid. Olemas on nii leping kui ka klassikalised naudingud. Kuid lõpuni ei suuda Fausti köita ei ilusad naised ega veinikeldri-prassingu, volbriöö meeletu peomöll ega prestiizne ametikoht
annaabi.ee 
