meeldinud. 1898. aastal sai Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimeheks. Tema algatusel algatati 1902 aastal põhimõtteliselt esimene eestlaste pank. 1906. aastal valiti Tõnisson Liivimaa kubermangu talupoegade saadikuna Riigiduumasse. Tõnissoni initsiatiivil loodi 1910. aastate alguses Eesti Noorsoo Kasvatamise Selts. 1919. aastal nimetas Tõnisson ome erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks. Ta jäi valimistel oma erakonnaga kolmandaks. 1931 – 1932 oli Tõnisson ome endise rivaali Konstantin Pätsi valitsuse välisminister. 1938 tuli Tõnisson tagasi poliitikasse ja kandideeris edukalt riigivolikokku. 12. detsembril 1940 arreteeriti ta ning ta oli kuni 1941 aprillini ülekuulamistel Tallinnas. Ta keeldus andmast kommunistidele infot. Tema kohta edasisi andmeid ei ole, võimalik et ta lasti 1941. aasta juulis koos mitme teise avaliku elu tegelasega maha.
Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia, mais 1918 ka Itaalia. * 1918. aasta novembris naasis Tõnisson Eestisse, temast sai Konstantin Pätsi teise valitsuse portfellita minister. Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal.1919. aasta algul nimetas Tõnisson oma erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks ning osales Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema erakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson Eesti peaministrina oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920. aasta juulini. Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ning astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Järgnevalt oli Tõnisson IV Riigikogu liige; 19231925 ja 19321933
Parempoolseimaks erakonnaks olid Põllumeeste Kogud, mis kasvasid välja 1917.aastal tekkinud Maarahva Liidust. Organistatsioon muutus aja jooksul talurahva ja põllumajandusega seotud linnakodanluse parteiks. Selle liikmeid ühendas üks huvi põllumajanduse edendamine suurtalude soodustamise teel. Erakonna liidriteks olid K.Päts, J.Laidoner, J.Teemant, J.Hünerson. 30.novembril 1918. aastal ühinesid Eesti Demokraatlik Erakond ning Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond Eesti Rahvaerakonnaks. See koondas peamiselt Lõuna-Eesti rahvuslikke ringkondi nii inteligentsi, linnakodanluse kui ka talurahva hulgas. Tegemist oli mõõdukas-liberaalse erakonnaga, mis rõhutas oma täielikku toetust Ajutisele Valitsusele ja Maanõukogule, teatades, et ta peaeesmärgiks on iseseisev Eesti Vabariik. Rahvaerakonna ridadesse kuulusid näiteks J.Poska, J.Jaakson, J.Tõnisson, A.Bachmann, P.Põld, K-E. Sööt jne. Rahvaerakonnast eraldus 1919. aastal Kristlik Rahvaerakond. See ühendas rahva
esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia, mais 1918 ka Itaalia. 1918. aasta novembris naasis Tõnisson Eestisse, temast sai Konstantin Pätsi teise valitsuse portfellita minister. Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal. 1919. aasta algul nimetas Tõnisson oma erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks ning osales Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema erakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson Eesti peaministrina oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920. aasta juulini. Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ning astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Juulis algas aga valitsuskriis, sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda
annaabi.ee 
