mõjulepääsemiseks. Lisada tuleb hea hääl, rõhutamisviis, liikumismaneer, üldse esinemine ja ka välimus. 2 Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus, 1975 lk. 126-152 Laulikul on tähtis osa ka kommete saatmisel, seega kuulus laulik ühiskonnas tähtsate ja tunnustatud isikute hulka. Laulik oli koguni rahvaarst, teadja, ka käsitöötegija. Domineeriv on naiste laul, osalt sellepärast, et meeste osa XIX sajandil, kui hakati laule üles kirjutama, oli juba taandunud. Meeste repertuaaris olid kangelaslaulud, ballaadid, orjuslaulud, osalt töölaulud, nekruti- ja mõisavarguse laulud, mardilaulud, õllelaulud. Järsku vahetegemist meeste ja naiste repertuaari vahel on raske teha.
Kuigi Eestis oli ülekaalus naiste laul, oli ka meestel rohkesti lauluvõimalusi nt mardisandiks käies ja Pärnumaalt on teada mehi, kes esinesid pulmalaulikutena. Regilaule esitati ilma pillisaateta, kuid esituse ajal võis liikuda. Väga vana nähtus on laulmine sõõris sammudes nt Kihnus,samuti esitati tantsuslise liikumisega laule Setumaal. Laulik nimetati veel eesütleja, lauluinimene, laululine, sõnuline. Oli tavaliselt vaimurikas ja hea luuleanniga inimene. Teinekord tuntud rahvaarst või teadja. Laulik oli kommete täitmisel ja ka laulmisel sageli eestvedaja. Laulud võisid pärineda lauliku suguvõsast. Mitmestki laulikust kujunes nõ edasiandja ja kaasautor, kes jättis esitavatesse tekstidesse oma jälje. 1.4. Uuem rahvalaul riimiline salmilaul Levis 18. sajandil ja eelkõige linnade ümbruses ning saavutas olulise koha 19. sajandi lõpu muusikapildis. Uuema rahvalaulu eelastmeks oli suhteliselt väike laululiik, siirdevormiline laul, milles
Mitmetele jagati Võru juubelimedaleid ja vimpleid (Lisa 4). 74 Kursvee, H. (24. jaanuar 1984. a.). Osavõturohke konverents. Töörahva Elu, lk 1. 75 Ots, V. (16. veebruar 1984. a.). Looduskasutus ei talu hoolimatust. Töörahva Elu, lk 3. 76 Valper, L. (5. aprill 1984. a.). Koolimõtetega. Töörahva Elu, lk 1. 77 Kupp, V. (6. märts 1984. a.). Tamula asula kauge eelkäija. Töörahva Elu, lk 3. 78 Laane, E. ja Suija, R. (19. juuli 1984. a.). Fr. R. Kreutzwald kui rahvaarst Võrus. Töörahva Elu, lk 3 79 Kamberg, E. (7. aprill 1984. a.). Iirima mehest, kes leidis koha võru linnale. Töörahva Elu, lk 2. 80 Valper, L. (9. mai 1984. a.). Üksainus sõna: Triumf!. Töörahva Elu, lk 2. 81 Kirjanduslike portreede võistluse tähtaeg on pikendatud. (17. mai 1984. a.). Töörahva Elu, lk 4. 82 Helistvee, I. (3. juuli 1984. a.). Töörahva Elu, lk 3. 26 Foto 7
8. RahvalaulikudLaulik (eeslaulja, eestütleja, lauluinimene, laululine, sõnuline) on rahvapärane nimetus. Setu lauluema on viide lauliku vanemale elueale, kuid ka austav nimetus. Rahvalaulik on laulu elav esitaja ja kollektiivse traditsiooni hea tundja. Eeslaulja oli nii kommete täitmisel kui laulmisel sageli juht, kes valis laulmiseks sobiva hetke, teksti, tempo ja meeleolu. Tema sõnades on tunnetatud maagilist jõudu. Mõnikord võis ta olla ka rahvaarst, teadja. Rahvatraditsioonis on laulikul määrav osa. Temast sõltus teksti püsimine või muutumine, edasiandmise täpsus ning uute laulude loomine ja olukorrale vastav improviseerimine. Igal laulikul oli oma tekst, mis kuulus lauliku põlvnemiskoha traditsiooni. Iga edasiandja oli kaasautor, kes jättis teksti oma jälje. Laulud võisid pärineda suguvõsast, oma isalt-emalt, aga ka teistelt sugulastelt ja tuntud laulikutelt. Suurem osa repertuaarist omandati siiski
annaabi.ee 
