President Wilsoni 14 punktist leidsid mingil määral kasutamist vaid neli tingimust. Sellest hoolimata olid sakslased sunnitud lepingule alla kirjutama. Rahulepingu koostamise ajal hoiti Saksamaad blokaadis (mis jätkus, nagu juba teada, ka peale lepingule alla kirjutamist ja saksa rahva silme ees seisis pidevalt näljasurma ähvardus). Rahuleping oleks võinud olla Saksamaale tegelikult palju soodsam, kui ta oleks nõustunud mõni kuu enne sõja lõppu USA presidendi Wilsoni pakutud rahuplaaniga. See 14 punktist koosnev nn. Wilsoni rahuplaan nägi ette lõpetada sõda ilma kahjutasude nõudmiseta ja territooriumide kärpimisteta. Kuid Saksamaa lootis siis veel sinisilmselt võitu ega võtnud rahuplaani vastu. See oli nende poolt rumal käik, sest nad riskisid ju liiga paljuga. Sel hetkel nad arvatavasti ei suutnud just eriti adekvaatselt mõelda. Tegelikult ei pidanud Saksamaa rahulepingust kinni- juba 1921. aastal sõlmis USA
neist sõlmiti eraldi leping: 1. Saksamaa-28.06.1919, Versailles 2. Austria-10.09.1919, Saint-Germain 3. Bulgaaria-27.11.1919, Neuilly 4. Ungari-05.06.1920, Trianon 5. Türgi-10.12.1920, Sevres Rahulepingu tingimused. Kõige raskemate tingimustega Versailles' rahulepingus pidi nõustuma Saksamaa, kuna ta kuulutati sõjasüüdlaseks. Rahuleping oleks võinud olla Saksamaale palju soodsam, kui ta oleks nõustunud mõni kuu enne sõja lõppu USA presidendi Wilsoni pakutud rahuplaaniga. See 14 punktist koosnev nn. Wilsoni rahuplaan nägi ette lõpetada sõda ilma kahjutasude nõudmiseta ja territooriumide kärpimisteta. Kuid Saksamaa lootis siis veel võitu ega võtnud rahuplaani vastu. Versailles`rahulepingu põhisisu: · Saksamaa pidi loovutama osa oma territooriumist naaberriikidele (kaotas 1/8 oma territooriumist, mitu miljonit elanikku) Prantsusmaale läks Elsass-Lotringi piirkond.Tsehhoslovakkiale läks Sudeedimaa, veel alasid Poolale, Belgiale, Taanile jne
Hiina kohta.Vastupanuliikumise uus laine algas 1987. aastal ja kestab tänini. Rahulolematuse kasv viis 5. märtsil 1988 suurte rahutusteni. Asi muutus veelgi tõsisemaks 1989. aasta märtsi alguses. 8. märtsil 1989 kuulutati TAR-is välja sõjaseisukord, mis kehtis kuni 1. maini 1990. Sõjaseisukorra ajal tapeti vähemalt 300 ja arreteeriti umbes 2000 inimest. 21. septembril 1987 esines Dalai-laama oma pöördumises USA kongressi poole uue initsiatiivi, nn. 5-punktilise rahuplaaniga, mis nägi ette: 1. kogu Tiibeti muutmise rahutsooniks; 2. Tiibeti rahva eksistentsi ohustava rahvastiku ümberpaigutamise poliitika lõpetamise; 3. tiibetlaste põhiliste inimõiguste ja demokraatlike vabaduste austamise; 4. Tiibeti looduskeskkonna kaitse ja 5. tõeliste, Tiibeti tulevast staatust ja tiibetlaste ning hiinlaste suhteid puudutavate läbirääkimiste alustamist. Dalai-laama kordas seda ettepanekut 1988. aasta juunis Europarlamendi ees Strassbourgis, kus
enklaavidest Ida-Bosnias, mis on kuulutatud ÜRO julgeolekutsooniks. Venemaa välisministri Andrei Kozõrevi arvates võib seda plaani vabalt nimetada rahumeelseks ultimaatumiks. USA välisminister Warren Christopher teatas, et kui serblased otsustavad rahuplaani tagasi lükata, tuleb endisele Jugoslaaviale kehtestatud relvaembargo Bosnia moslemite suhtes tühistada, samuti tugevdatakse siis Serbia-vastaseid majandussanktsioone. 18. juulil nõustuvad rahuplaaniga moslemid ja horvaadid. 3. augustil lükkab Bosnia serblaste "parlament" rahuplaani tagasi ja kuulutab selle kohta välja referendumi. Augustis korraldati referendum ja teatati seejärel, et nende rahvas pole säärase plaaniga nõus. Serbia president Slobodan Milosevic, kes algselt toetas Bosnia serblasi, nimetas rahvusvahelist rahuplaani õiglaseks ning kehtestas sellega mitte nõustunud Bosnia serblaste vastu sõjalise ja majandusliku blokaadi. 4
annaabi.ee 
